Varem olin Kaurismäkilt näinud üksnes La vie de bohème'i, mis mind ääretult lummas just sellega, kuidas soome näitlejad sobisid ideaalselt mängima vaeseid prantsuse boheeme.
Spoiler :
Antud kahte "õiges" keskkonnas toimunud filmi nähes kasvas mu armastus meie põhjanaabri vastu veelgi. Calamari muidugi domineeris Tatjanat. Ebaloogiliselt stiilne seltskond rändamas läbi sürreaalsete stseenide oma tõotatud "Eira" poole on algusest lõpuni täist värskust ja 100% kino. Huvitav on ka jälgida, kuidas Frank'id, alustanuna oma teekonda rõõmsa kambana, üksteisest eemalduvad ning vahendeid valimata eesmärki proovivad saavutada. Pellapaadis Eestisse "purjetamine" on muidugi liiga hea, et olla tõsi. Pean mainima, et Helsingi mõjub Kaurismäki pilgu läbi tõelsielt lummava ja salpärase metropolina, ääretult filmilik linn. (Inimtühi metroo turgatab esimesena pähe.)
Tatjanal puudus Calamarile omane grandioossus ja jõud, kuid ta säras oma stiilipuhtas minimalismis. Igas Pellonpää bryllkreemist õhkavas pilgus oli tohutult sisu, mis pidevalt naerupahvakuid esile suutsid tuua. Absurdihuumor, milleni on raske küündida. (Kuidas küll Valto ema nii kaua kapis vastu pidas...võimas Proua igas mõttes) + huvitav, kas Jarmuschi kasutatud kaht espressot telliva üksildase mehe motiiv The Limits of Control'is oli laenatud Valto samalaadsest stseenist või kuskilt mujalt. : p
Sky Crawlers 5/10 Super teostus, aga väga puudulik ja mitte kuhugi arenev sisu. Ootasin Mamoru Oshii`ilt midagi enamat, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Õhulahingud olid animes hoopis teine tase. Lisa stiilipuhangut ja slow-motionit palju tahad, aga ikka on tõeline silmakomm.
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost? LEVEL 1
Ahaa, eks ma katsun siis selle astronaudi lähitulevikus ära vaadata.
Viimati nägin Kaurismäki Pidä huivista kiinni, Tatjana. Poleks arvanud, et film, kus tegelased peamiselt ainult joovad, suitsetavad, niisama istuvad ja vahepeal ka mõne sõnakese juttu puhuvad, niivõrd naljakas võib olla, aga vot oli. Äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet jätkus ka piisavalt.
"Mifunes sidste sang" ("Mifune's Last Song") - 9,5/10.
Suurepärane draama taanlastelt! Pilt lummab oma eheduse ja ka lihtsusega. Pole visuaalefekte ja ekstravalgustus puudub. Selle filmi tegemiseks ei kulutatud palju raha - see on südamega tehtud. Sisu on realistlik ja väga huvitav.
Prima Vista festivali raames sai nähtud "I Never Promised You a Rose Garden - A Portrait of David Toop Through His Record Collection". Mehel on ikka üüratu plaadikogu, kus leidub igasugust muusikat (ja ka selliseid lindistusi, mida tavainimene muusikaks ei pea - helisalvestused Lõuna-Ameerika šamaanide riitustest, korea munkade leelotustest, haruldaste lindude laulust, konnakoorist jne). Filmi visuaalne pool ei paku midagi, kuna kogu rõhk on helidel ning sellepärast on pilt tihti lihtsalt tühi - et miski ei segaks kuulamist. Selle kohta võiks isegi öelda zen-dokfilm.
Selle filmi peamine vaatamisväärsus on John Malkovich, kes mängibki siis Buck Howardit. Vana on lihtsalt nii hea oma rollis. Talle kohe sobivad komöödiad. Samal aastal valmis ju ka "Burn After Reading", kus Malkovich oli samuti suurepärane. Buck Howardi roll on nii huvitav, et väheke rohkem ekraani aega saanud Colin Hanksi mängitud Troy Gable, jääb teisejärguliseks. See Bucki omapärane käesurumine või tema kiiduavaldused linnale("I love this town!"), kus ta viibis, on äärmiselt meeldejäävad ja ajavad iga kord näo muigele. Julgen küll väita, et Malkovich täiesti varastab filmi.
See vist peaks olema ainus film, kus Tom Hanks on oma poja Colini isa ka filmis mängides. Kaasa mängib teiste seas kaasa ka võrratu Emily Blunt.
Tahtsin alguses pikema jutu kirjutada, kuid ausalt öeldes ma isegi ei oska. Kui "The Breakfast Club" välja jätta, siis mu lemmik noortefilm. Lihtsalt imeline. Soovitan soojalt.
Last edited by MNC on 12. May 2010, 14:20, edited 1 time in total.
"Little Ralf Sauter. How I loved listening to your sweet prayers every night. And then you'd jump in your bed, so afraid I was under there. And I was!"
"Little Ralf Sauter. How I loved listening to your sweet prayers every night. And then you'd jump in your bed, so afraid I was under there. And I was!"
Ma üldiselt kõige suurem period piece'ide / maffiafilmide fänn pole, kuid "Last Man Standing" oli päris kõva. Keegi küsis IMDb boardil, miks selle tegemine 67 miljonit maksma läks ja üks inimene vastas päris nutikalt, et näitlejate palk oli 22 miljonit, üldine filmimine 14 miljonit ja kuulide koguhinnaks 33 miljonit. Suht õigesti öeldud, sest Bruce Willis tegelane John Smith annab ikka tohhujaa tina. Eriti lahe on suur shootout filmi lõpupoole - midagi nii awesome'i pole ammu näinud. Meeldis ka, et ta karakter oli rohkem antikangelase tüüpi (sarnaselt Eastwoodile "High Plains Drifter"-is). Christopher Walkenit oli ehk alakasutatud, kuid ega Walkeniga üle pingutada ei olegi kunagi tark tegu.