Mul suht sarnased emotsioonid Sopranole nagu eileöises vestluses selgus.
Lahtikirjutatult, dialoog on
kick-ass. Downey räägib oma Kiss Kiss Bang Bangis prevaleerinud viisil, teiste tegelastega paralleelselt, nendest üle või alltekstilise kommentaaridena. Suur osa huumorit on
pun'd aga mitte sellised ohh-mis-laheda-sõnademänguga-me-maha-saime-ootame-et-vaatajad-järgi-jõuaks stiilis naljad, millel kõva arendus ja mille teksti poetamise järel kõik näitlejad korraks publiku poole vaatavad, vaid lihtsalt ja kiirelt muu teksti sees. Kui piisavalt head mälu ja kõrva pole jääb palju märkamata.
Täiega selgelt aadresseeritakse fakte, et tegu on järjega ja Rhodey’t kehastab sel korral Don Cheadle (kes oli minu jaoks filmi nõrgim lüli, ma ei ole kindel kas kogu talle kirjutatud tekst ei haakunud või asi oli ettekandes, aga Cheadle kehastatud Rhodey häiris mind täiega). Dialoog päästab mitmes kohas muidu suht
cheesy momendid. Tegelased viskavad iseenda üle nalja ja siis ei saa ju väikest juustu liiga pahaks panna. Siiski, ühe plahvatuse ajal tuli siiski koheselt
The Other Guys’itraileri lõpp meelde. Üleüldiselt aga,
great fun.
Sisu poolest on diipi veidi juurde krutid ja suht andekalt arendatud teemat, et Iron Man on üks väheseid – kui mitte ainus – superkangelane, kelle mõlemad alteregod on avalikkusele teada. Vürtsiks veidi iseenda surelikkusega silmitsiseismist ja tulemus on võrreldes esimese osaga positiivselt sügavam. Toon on suures osas siiski väga sarnane esimese osale ja BB ja TDK'd eraldavat kvaliteedihüpet võrreldes on IM rohkem
same old, same old (ja siin on ilmselt selge süü Marvelil, kes pressis kaheaastase arendusaja Jon Favreau'le suht vägisi peale).
Viiteid Marveli universumile on täpselt piisavalt. Väheminformeeritud vaatajad neid ilmselt ei märkagi, aga filmiuudiste ja koomiksimaailmaga kursis olijate jaoks on War Machine'i teema selgelt ära mainitud, Thor'le ja Captain Americale viidatakse ka, aga mitte nii et kogu film jääb seisma ja nüüd tuleb >>
SIGN!<< üleulatuvate teemade mainimine >>
SIGN!<<, vaid muhedalt mingi muu tegevuse osana. Mõõdutundega ja maitsekalt.
Mis sellel korral totaalselt imeb on
action, vähemalt selles osas, mis Iron Man’ga seotud. Suht selge näide sellest, et vähem võib olla rohkem. Kui neid tehnovidinaid on nii ohtralt, näiliselt iga rüü konaruse all tükki mitu, siis jätab iga uus seade mind suht külmaks. Mitte ühelgi
action beat'l pole kaalu, sest juba ette on täiesti ilmne, et kohe-kohe ajab end mingi uue nurga alt välja järgmise iseäraga relv, mille olemasolust vaatajana ma selle hetkeni teadlik ei olnud. Jällegi, võrdlusena TDK, milles igale uuele seade ja täiendus lisandus peale mingit tutvustust või orgaaniliselt, tulenevalt tegevusest. Isegi IM2’e lõpuheitlus jääb eelnenud osale koopalöömale alla ja päris mitmed teoorias stiilsed hetked ei toiminud minu jaoks. IM2 ongi rohkem seda rada läinud, et infot loobitakse vaataja ette sellise tihedusega, et vaataja lihtsalt ei jõuagi kaasa mõelda.
See’eest Scarlett Johansson on Black Widow’na tõsiselt stiilne ja kõik temaga seotud actionhetked on teostatud tõsiselt muheda tempo ja tajuga sellest, mis muudab filmivõitlused nauditavaks.
Kokkuvõttes, IM2 voolab eelkäijast palju sujuvamalt; Downey (teises osas on tema osatäitmisel isegi veelgi suurem osa filmi nauditavusest) suudab ekstsentrilisuse maksimumile lükata, labasusse kaldumata;
lovestory liin ei hakka häirima. Uudsust on vähem, kuid siiski on leitud teemad, mis tunduvad peategelase jaoks loogiliste arengutena. On edasiminekuid, on tagasiminekuid.
7 Hammorroidi 10st.
küll mingi remix, aga sellegipoolest.
Mind just häiris kogu Scarlett Johanssoni tegelaskuju nö universaalnaisena, eriti kui ta mehi loopis, mis on füüsiliselt võimatu (kuigi ma armastan hiinakaid jms), no nii jubedalt kriipis silma.
