Todd Solondz'i ("Palindromes") süsimust komöödia on lugu kolmest õest ja nende eludest ning perekondadest. Julge teekond läbi kaasaegsete vastuoluliste teemade ja tabude, ilmestatud tavaliste inimeste eludega Ameerika suburbias, kes otsivad seda, mida me kõik – õnne. Need meeleheitel karakterid ei ole grotesksed erandid, need oleme meie, sina ja mina. Skandaalne "Happiness", mis valmimisaastal maailmakuulsa Ameerika indiefilmide festivali Sundance programmist oma radikaalsuse tõttu välja jäi pälvis aga Euroopas Cannes’i filmifestivalil oma rabava allteksti ja voolava visuaalkeelega kriitikute eripreemia. Stsenarist ning lavastaja Todd Solondz sai filmi eest Kuldgloobuse nominatsiooni.
Ma ei hakanud väga pikka sisututvustust kirjutama, niiviisi on filmi endalgi huvitav vaadata. Kes "Happinessi" veel näinud ei ole, soovitan seda kiiremas korras teha... tegu on tõeliselt naljaka ning samas väga häiriva draamaga. Solondz on geenius.
Trailer kutsub vaatama küll. Philip Seymour Hoffman on äpuna ülilahe ja Jon Lovitz ajab lihtsalt naerma, kuigi ta midagi erilist ei tee. Seda ütlen vaid traileri põhjal.
Aga ma ei laseks end muuseas traileri poolt petta, see jätab üsna rõõmsameelse ja positiivse filmi mulje, kuigi tegelikkuses on see draama kohta väga häiriv teos. Hea näide on see stseen.
