Lugu räägib pealesunnitud sõja esimestest kuudest. Sellest ajast, kui Khuzestani erinevate linnade pered olid sunnitud oma kodud ja kõik nendega seotud mälestused maha jätma ning põgenema teistesse linnadesse, et päästa oma elud. Kuid selle kõige keskel ei kavatse ema oma kodust lahkuda. Vanem poeg ja pere teismeline on aga ema otsuse peale vihased. Nad kaebavad emale pidevalt, et nad peaksid lahkuma nagu kõik teisedki kohalikud, et mitte hukka saada. Poeg vaidleb emaga igal võimalikul ettekäändel ja räägib lahkumisest. Ema aga armastab seda maja kus ta emaks sai rohkem kui Edo suudab ette kujutada.