Filmiveeb.ee foorum

Mungo järv
Lake Mungo

Kuueteistaastane Alice Palmer (Zucker) upub kohalikus tammis ujudes. Kui tema surnukeha leitakse ja välja selgitatakse, et tüdruk õnnetuse läbi hukkus, maetakse ta leinava pere poolt. Sellele järgneb rida eriskummalisi juhtumisi ning Palmerid otsustavad leida abi parapsühholoog Ray Kemenylt (Jodrell), kes toob päevavalgele Alice'i saladusliku mineviku.

Film kuulub After Dark õudusfilmifestivali 2010. aasta valikprogrammi.

Täielikku tutvustust loe siit.

Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.

Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10

Kõik, mida Kbong juba jõudis öelda.
Püant oli ka väga seeditav. Kohati isegi üsna creepy. Väga vähestel juhtudel. Otsast lõpuni dokumentaal, kuid mõnikord kipus film stiiliga vastuollu minema.
7/10

Paar päris ehtsat ehmatuskohta oli tõesti: mulle meeldis see Lake Mungo'l telefonikaameraga ülesvõetud hetk - üksi, pimedas vaadates tõmbas jõnksu läbi küll.

kbong wrote:Paar päris ehtsat ehmatuskohta oli tõesti: mulle meeldis see Lake Mungo'l telefonikaameraga ülesvõetud hetk - üksi, pimedas vaadates tõmbas jõnksu läbi küll.

Vaatasin seda veel hommikupimeduses ning Mungo`l üles võetud kohtumine tundmatuga raputas teatud mõttes päris korralikult. Muu oli kuidagi läila, kuigi fotodele ja videokaadritele jäävad ebamaised kujutised suudavad tavaliselt minust selle nö. hirmufaktori välja tuua küll.

Dokumentaalne stiil sobis antud loo raamidesse hästi, kuigi jah, nagu eelnevalt mainiti, siis astuti mitmeid kordi doki stiilist välja filmilikkusesse, mis kruttis iga kord huvi ja pinget maha, kuigi mitte jäädavalt. Lõpptulemusega jäin samuti rahule. Dokumentaal surmast, leinast, kummitusest, tüdruku probleemidest. Unenägude tähenduslikkus oli omamoodi huvitav...
Pikemalt... 7/10

Ei tea, kust otsast see küll õudus on... mu elu igavaimad 83 minutit. 1/10

Mõnus reaalsena tunduv pseudodokk.
Filmil oli kummaline rahustav efekt... samal ajal püsis pidevalt kerge ärevustunne. Korralik kaameratöö, väga hea tekst ja näitlejad.
Millegipärast tabasin ennast mõttelt, mis käki oleks Eesti filmitegijad selle ideega kokku keeranud. Dialoog oleks võlts, näitlejad tõenäoliselt ebaloomulikud - filmis polnud ühtegi pingutatud naljakat, kurja, depressiivset või muidu imelikku tegelast (ei ole siiani ühtegi kvaliteetset "tavalise inimese" rollisooritust näinud)

7/10

Mulle väga meeldis. Ilusti oli filmitud - heli&pilt andsid kokku hea kompoti. Üle pika aja üks film, mis oli parajalt creepy ilma, et oleks ratsutanud jump scare'ide seljas.

Ma vaataks hea meelega rohkem selliseid.

Reeglina näen aastas ühte õudusfilmi, mis mul junni korralikult jahedaks võtab.
Tänavu oli selleks "Lake Mungo"...