Filmiveeb.ee foorum

Roheline tsoon

Green Zone



Bagdad, 2003. USA väed on vallutanud Iraagi pealinna ning ohvitser Roy Miller (Matt Damon) peab armee inspektorite tiimiga leidma üles massihävitusrelvad, mis arvatakse olevat peidetud kõrbesse. Liikudes ühest mineeritud lõksust teiseni, otsivad mehed surmavaid keemilisi aineid, aga komistavad hoopis laiaulatuslikule vandenõule, mis pöörab pea peale nende missiooni.

Miller peab tungima läbi salastatud ja vigase luureinfo, et leida vastused küsimustele, mida näib igal sammul juurde tekkivat. Ebakindlal ajal ja nii plahvatusohtlikus paigas leiab ta, et kõige kättesaamatumaks relvaks on... tõde.

"Roheline tsoon" on plahvatuslik põnevusfilm, mille tegevusajaks Iraagi sõja varajased päevad, mile kedagi ei saanud usaldada ja igal otsusel võisid olla ettenägematult ohtlikud tagajärjed.

http://www.forumcinemas.ee



Täielikku tutvustust loe siit.

Alguses tekkis tõesti tunne, et tegu on neljanda Bourne'i filmiga, sest koos on ju Greengrass ja Damon, kuid nagu ma õigesti aru saan, ei tahtnud Matt neljandat teha ja Paulile ei meeldinud uue Bourne'i stsenaarium, kuid valis siis selle Bourne'i käsikirja, mis talle meeldis, ja otsustas selle siis filmiks teha, küll aga mitte Bourne'i nime all. Tundub asjalik.

Jah, täitsa asjalik. Väga dünaamiline, energiline, intelligentne, mõtlemapanev ja vägagi aktuaalse teemaga, millega me kõik kursis oleme.
Matt Damon on just õige vend, et madistada mööda liivaseid tänavaid nii päeval ja öösel taustaks kaugenev ja tihtipeale ka lähenev sõjamüra, mida toodavad erinevad põrgumasinad.
Sõjalis-poliitiline heitlus nii võimukoridorides kui ka sõjatandril oli usutav ja kiirelt arenev, ladus ja ülitempokas.
Põnev igal juhul.
Võib olla lõpp muutus veidi liialt heroiliseks, ku Miller Poundstone`iga vihaselt sõnu vahetas, aga vähemalt oli juba ette teada, et sellised intriigid jäävadki varjatuks, vahet pole, kas ajakirjanikud võtavad sõna või mitte.
Hetkel veel 8/10, aga võib olla alanev 0,5 või 1 punkti võrra.
Kindlasti parem kui Kingdom ja Body of Lies.

Kaameratöö, actionstseenid ja kiirelt arenev lugu oli filmi parim osa.

Jah, väga põnev film. Kindlasti läheb parimate filmide hulka, mis Lähis-Ida teemat käsitlenud on. Actionstseenid ja näitlemine olid kõik tasemel, aga mulle tegelikult kõige enam läks peale filmi lugu.
See on kahtlemata mõtlemapanev film, mida poleks eelnevalt ausalt öeldes arvanudki. See on muidugi ammu teada, et ameeriklased püüavad kogu maailmaga manipuleerida. Ja kipun arvama, et filmis esiletoodu on küllaltki lähedane tõele. Siiski, uskumatu, et Ameerika võiks selliseid valesid luua, alustamaks sõda.

9/10

Üks viimase aja parimaid sõjafilme. Minu arust parem, kui meeletul hulgal auhindu saanud "The Hurt Locker". Greengrass lihtsalt oskab põnevikke teha! Viimane Bourne'i film ja "United 93" võib sisuliselt pidada oma žanri tippteoste hulka.

Lugu on küllaltki konkreetne ja tempokas. Sisu on väga asjalik, mitte ajuvaba nagu suur osa Hollywoodi actionfilme. Film on ka üllatavalt tõetruu - kogu see massihävitusrelvade otsimise ja Iraagi sõja alustamise põhjenduste teema. Vaatajale näidatakse päris palju ameeriklaste tehtud blacki ja üleannetut käitumist. Meediale ikka jagati päris parajalt valet infot. Kas Bush ise oli süüdi kogu selles jamas?

"Green Zone" on jällegi selline linateos, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata. Kaameratöö ja heli (vaatasin filmi Cinamonis, kus helisüsteem on väga tasemel) olid väga nauditavad.

8/10

Täielik "on the edge of the seat" film. Sõna otseses mõttes esimestest sekunditest lõpuni. Sorry, ma just tulin seansilt ja alles särisen, Eriti adekvaatset juttu ei suuda kirja panna. Ütleks, et sõjateemalise põnevusfilmi ABC täelikult.

hetke emotsioonil 9/10..vb hiljem paneks 8 aga alla selle kindlasti mitte.

Paul ja Matt owns.

Ja mulle meeldis/mõjus/läks hinge kordades rohkem kui teh Hurt Locker.

8/10 Greengrass, Damon ja idee on filmi mootoriteks.

"Green Zone" on hea film tõesti, kuigi minu jaoks jäi midagi puudu, mis ei vähenda selle filmi väärtus minu silmis. Samuti asjaolu, et kõiki inimesi on võimalik petta ja uskuma panna uskumatut ka sõjaväelasi, rääkimata analüütikutest(Massihävitusrelvade olemasolu Iraagis).
Film saab minult 9,5/10

Küsisin enda ameeriklasest tuttavalt, miks neid Iraagi sõda käsitlevaid filme üldse tehakse, kui need kinokassades suure tõenäosusega niikuinii läbi kukuvad ja/või ilmselt kriitikute poolt põrmustatakse, ja sain vastuseks, et tegu on propagandaga. Ilmselgelt on "Green Zone" suhteliselt USA vastane film, kuid mind ärritab, et nõnda kinemaatiliselt nauditavat linateost niivõrd maha tehakse, kuna inimesed, kes teemaga isegi personaalselt seotud pole, armastavad selle poolt esitatavaid ideid vihata. Lugege kasvõi selle IMDb boardi... täielik jura, mida inimesed ajavad. Minu arust oli Greengrassi sõjalugu üle ootuste köitev, tempokas ja põnev - arvatavasti isegi nähtud 2010. aasta filmidest parim. Ja ega see shaky cam isegi kõige koledam polnud, kaameratöö oli igati okei.

7/10

Lootsin midagi paremat. Greengrassi eelnevad tööd on olnud palju etemad. Selles filmis vähemalt mina küll ei märganud mitte mingisugust põnevust ega märulit, ma ei näinud selles filmis mitte midagi erilist, et oleks saanud kõrge hindega hinnata. Aga vähemalt oli midagigi vaadata, nt need Rawi kaasosaliste otsingud. Ülejäänud oli suht igav mu arust...
6/10

Ma ei saa eriti selle filmi "headusest" aru. Kui filmi tegevus oleks toimunud planeedil X murjanite kuningriigis, siis hindaksin seda ulmekana ja võib-olla leiaksin rohkem positiivseid külgi. Aga praegu on tegevuskohaks maakera ja Iraak ning tahes tahtmata võrdlen filmi reaalse maailmaga. Põhimõtteliselt kannab film endas 2 eesmärki: moraalset -- näidata uues valguses Iraagi okupeerimist USA poolt, andes ühtlasi hävitava hinnangu USA välispoliitilisele käitumisele, ja meelelahutulikku -- pakkuda sõjateemalist põnevusfilmi. Esimene eesmärk on ok -- päevakajaline, julge ja õiglust taotlev. Et täita ka teine eesmärk,peaks see samuti olema esitatud kvaliteetselt. Kuidas on tegelikult ? Kõik sündmused ja tegevus on esitatud väga tugevalt lihtsustatult. Vaeva on nähtud täpselt nii palju, et see liiga odav ei tunduks (USA) teismelistest vaatajatele ehk põhilisele kinokülastajale. Sõjaväe tegemiste näitamisel oli vähe asju, mis mind ei häirinud. Veebel Miller seikles Bagdadis vabalt ringi ja tegi mida tahtis. Tegelikult on need asjad ikka paika pandud,kuhu sõdur peab minema ja mida tegema. Enne ülesannet saadakse ülemustelt juhised ja pärast antakse tegevustest aru. Kontroll on pidev. Teiseks näiteks on see, kuidas iraaklasest tõlk filmi lõpus nagu telepaatisel teel juhitavalt oskas täpselt sõita turuplatsile kuhu jooksid ka Miller ja Al Rawi. See oli ju täiesti sürr, aga kogu filmi mõttes väga oluline koht. Samuti ei saanud aru,milleks oli nii palju ekraanil esile tõstetud filmi sisu mõttes tähtsusetut naisajakirjanikku. Kiidetud on filmi operaatoritööd ja selle koha pealt ma eriti ei vingukski, ainult et enamus tegevust (vähemalt seikluslikke kohti) toimus öösel ja seega tuli seda vaadata hallides värvides, mis jäi küll rohkem meelde kui kaameratöö tugevused.
Et ka veidi positiivsemaid noote atmosfääri lennutada, siis Greg Kinnear silmakirjaliku tippametnikuna oli väga mees omal kohal. Samuti meeldis see siiras otsekohesus, kui Miller Poundstone'ile peaaegu kallale läks, kui see tema tõdede üle irvitas. Ning ka see ruulis, kui Miller ühe kõrgema ohvitseri käest kitlisse sai (märkmiku stseen). Hea, et Millerit ei olnud kujutatud mingi superkangelasena.
Kokkuvõtteks kordaksin eelkommenteerija sõnu, et ei märganud mitte mingisugust põnevust, märulit ega midagi erilist, mida oleks saanud kõrgelt hinnata. Kui seda filmi võrrelda Hurt Locker'iga, siis minu valik oleks kindlalt Hurt Locker. 4/10