Filmiveeb.ee foorum

Saage tuttavaks: Spinal Tap
This Is Spinal Tap (1984)

Võltsdokumentaal maailma kõige lärmakamast bändist - inglise hevi-muusika grupist Spinal Tap.
Marti DeBergi otsustab teha rokk-dokumentaali Spinal Tapist ja nende turneest. Film on satiiriline, humoorikas ja parodeeriv vaade rokimaailma telgitagustesse.

Loe täielikku tutvustust siit

11/10 film Kui ma nägin esimest korda 11-st võimu ei suutnud naeru pidama saada. Don't touch it! Või kui kuulsin liigutavat klaveripala, mille pealkiri oli Lick my love pump. Ma alguses arvasin, et selline bänd eksisteerib päriselt! Kahtlemata üks mu lemmikfilmidest. Kes ei taha filmielamust rikkuda siis ärge videosid vaadake.

Pff. Sain iseenesest aru küll, mille üle nalja tehti, aga enamiku ajast polnud lihtsalt naljakas. Või kui ei pidanudki naljakas olema, siis polnud sel asjal üldse mõtet. Pigem soovitaks vaadata mõnd reaalset dokumentaali mõnest reaalsest rokkbändist, kuna "This is Spinal Tapi" huumor on nii subtle, et seda võiks sama hästi ka mitte olla. Anvili dokk oli enamvähem sama naljakas, aga omas sealjuures hoopis tugevamat efekti, kuna suutis lisaks rokkstaaride naeruvääristamisele ka näidata, et nende elu ongi reaalselt raske ja pingeline. "This is Spinal Tap" kannab endas mingil määral sarnast mõtet, aga kuna tegu on fake-looga, mille käsitlus rokkmuusikast on pealiskaudne ja mõneti isegi solvav, siis pole sel mõttel tegelikult erilist väärtust.

Paar korda ikkagi naersin. Või vähemasti muigasin. 5,5/11

Vaatasin seda filmi omal ajal umbes kolme Rassuga. Ehk siis, peale filmi lõppu oli kõigi sõprade reaktsioon üks: "mida selle lahja ja leigelt serveeritud komöödiaga öelda üritati ning miks meid sellise asja näitamisega karistati?" Ei siis ega ilmselt ka praegu ei oska ma Spinal Tapi võlu täielikult ära põhjendada. Aga see on olemas. Ma ei naera reeglina komöödiaid vaadates (või ka üldse). See kehtib see ka filmide puhul, mida pean tõsiselt naljakaks. Spinal Tapi lõppedes olid aga mu ribikorvi ääred naermisest hellad. 11 nali on puhas kuld ja see kookonitega esinemine ning Stonehenge teema on paar briljantsemalt jaburaid asja, mis iial filmilindile võetud. Peenemaid detaile ma kahjuks enam ei mäleta, kuid see hiilivalt kuhjuv jaburus on suurepäraselt läbi filmi välja arendatud.
Ma ei pea võrdlust Anviliga väga õiglaseks. Spinal Tap on väga selgelt oma aja toodang. See film tuli välja hetkel, kus rocklauljad oli jumalate või minimaalselt aristrokraatia staatuses. Muusikatööstus tootis raha täistuuridel ja kuulsuse laeks olid Spinal Tapi sarnasse bändi kuulumine. Sama malli järgi tehtud bändidokke vändati kuhja kaupa ja rockstaaride tegemisi kajastati kõikjal. Vastavate staaride nõudmised on siiani legendaarsed. Nali ja kommentaar on suunatud sellel ajastul eksisteerinud fenomeni pihta ja tabab märki väga täpselt.