Filmiveeb.ee foorum

Mõru kuu
Bitter Moon

Erootiline kiredraama igapäevasest vaoshoitud briti abielupaarist Nigelist (Grant) ja Fionast (Scott Thomas) laevareisil Indiasse. Ühel õhtul kohtub Nigel vigase ratastoolis Oscariga (Coyote), kes kutsub mehe oma kajutisse ning jutustab talle seal lugusid enda ja oma noore prantslanna süngetest armurõõmudest.
Nigel kuuleb erootilisi lugusid paari katsetustest erinevates seksi valdkondades, kuid ka hirmsaid lugusid alandusest ja jälestusest. Lõpuks palub Oscar Nigelil prantslanna Mimi võrgutada ja Nigel tunneb ennast sellisest pakkumisest julgustatuna, taipamata, et olukord on juba niigi pingeline ja ohtlik.

Täielikku tutvustust loe siit.

Roman Polanski on teinud paremaid teoseid ("Chinatown", "Rosemary laps", "Pianist") ja ka halvemaid ("Piraadid"), nii et seda võib pidada tema keskmiseks. "Mõru kuu" ei olnud nii hea minu silmis kui ma ootasin, kuid Polanski täidab siiski karakteriuuringu kõigi nelja peategelase koha pealt korralikult ning film on mõjuv ja kohati häiriv analüüs abielust, armastusest, ihast, kirest, seksuaalsusest, vihast, julmusest, kättemaksust. Teos suutis isegi minna piirini, mil vaatamine muutus selles
peegelduva julmuse tõttu raskeks.

Kiidan näitlejaid, eriti tublid olid Kristin Scott Thomas ja
Peter Coyote, Hugh Grant tuli rolliga toime, kuid Emmanuelle
Seigner'il oli kõige keerulisem roll, milles oleks võinud natuke
oskuslikum näitlejanna ehk rohkem ka hiilata. Ma ei väida, et
Seigner on halb selles filmis, ja ta teeb head tööd, aga usun, et
rolloleks võinud veel mõjusam olla. Siiski on tema tegelaskuju
portree süütust armastajast julma kättemaksuinglini meeldejääv.

Film on erakordselt julm, seksistseenid olid midagi, mida igas
filmis küll kohe ei näe. Pingelisemad hetked olid Peter Coyote'i
kirglikud meenutused. Film peidab ka julma ja koledat huumorit,
mis tuleneb just Peter Coyote'i tegelaskujust.

Filmi oleks lihtne võrrelda S. Kubricku teosega
"Silmad pärani kinni", kuid see ei oleks ehk õigustatud tegu.
Seda ma siiski just praegu teen....
Kubricku film hiilgab ehk muudel puhkudel, kuid Polanski
"Mõru kuu" uurimus kõigest sellest, millega kaks filmi tegelevad
on õnnestunum ja sümboolsem, kindlasti traagilisem.
"Silmad pärani kinni" ei suuda luua niivõrd õõnest tunnet
terve filmi vältel, küll aga hiilgab ta just tüüpilise ja pineva
stanleykubricklikkuse poolest. Kui peaksin neist kahest
valima parema, läheks minu hääl siiski Kubrickule.

"Mõru kuu" on julm ja psühholoogiline draama, erootiliste
sugemetega, mida võin soovitada vaadata küll, ehk ei ole
see mõeldud küll igale vaatajale, kindlasti aga neile, kes
tahavad lähemalt tutvuda Polanski loominguga.