Filmiveeb.ee foorum

Mul on viimasel ajal tekkinud huvi jaapani filmide järgi. Väldin j-horrorit (ja üldse õudus zanrit) nagu kurat kirikut, seega 90% läänes reklaamitavast kraamist langeb kohe välja.

Praegu on olemas:
Always san-chôme no yûhi (Always - Sunset on Third Street)
Hana yori mo naho (Hana)
The Uchôten Hoteru (The Wow-Choten Hotel)
Kiraware Matsuko no isshô (Memories of Matsuko)

Tellitud on:
Wandâfuru raifu (After Life)
Kûchû teien (Hanging Garden)

On siin teisi jaapani kino huvilisi (mõtlen just mitte j-horror)? Oskate midagi soovitada? Praegu on silmale jäänud "Funky Forest: The First Contact" ja "The Twilight Samurai" - teab keegi neid kita/laita? Neist esimest hoiab vaatamast väike kartus et film äkki minu maitsele liiga crazy. Animest on kõige suurem huvi "Tales from Earthsea" vastu - kuid kas film on väärt Miyazaki nime (olen lugenud kriitikat joonistuse kvaliteedi kohta)?

Miks sulle horror peale ei l2he?

Mu lemmik n2itleja/lavastaja on jaapanlane Takeshi Kitano, ma olen tema filme hulgi vaadanud, tahad kirjutan mis filme?

Milenko wrote:Miks sulle horror peale ei l2he?

On 2 põhjust, mis omavahel seotud. Esiteks, mulle ei meeldi igasugused jälkused, ning teiseks, mulle ei meeldi hirmunud olemine. Ma ei näe lihtsalt mingit lõbu selles et olla hirmunud. Minu jaoks on see negatiivne emotsioon mida ma ei taha kogeda. Saan aru miks paljudele see žanr meeldib - kuid mulle on see hea adrenaliini asemel hoopis vastumeelne.

On ka sügavmõttelisi horrorfilme, nagu Kairo.

Ise olen ka huviline, hetkel pmst silmaring väike aga sellegipoolest...Aasia filmid on omapärasemad ning not-so-mainstream, mis mind võlubki just.

TV on ka päris mõnus, eriti mõned tokusatsu või J-drama seriaalid.

Btw, sinagi siin, Sigma...olen AlienX.

Priit wrote:J-drama seriaalid.

Mõni neist pakub huvi (põhjuseid on mitu). Kahjuks on nende kättesaadavus pea olematu. Praegu on huvi liiga väike, et "pea olematust" midagi üritama hakata.

Btw, sinagi siin, Sigma...olen AlienX.

Kui üldse jaapani kinost midagi tahad siis ma soovitan alustada jaapani klassikutest kelle mõju on kaasaegses kinos on tunda praegugi
Akira Kurosawa
Yasujiro Ozu
Kenji Mizoguchi
nende filmid on tõsiselt head ja sügavad

Kui vimaste aastate filmidest rääkida, siis minule on lisaks The Twilight Samuraile ja Zatoichile jaapanlastest veel meeldinud:
The Professor and His Beloved Equation
Be with You
Nobody Knows

Eks neid ole veel, aga mälu on lühike

Tänan soovituste eest.

Kurasawa "Yume" (Dreams) pakub huvi. Sisu paistab vähemalt väga minu maitsele.

Viimased ostud on läinud kümnesse.

"Wandâfuru raifu" ("After Life")

Inimesed ilmuvad valguspallist maja uksele. Maja töötajad teatavad neile, et nad on surnud ning nad on siin nädal aega ülesandega valida üks mälestus oma elust. Mälestus, mille nad võtavad endaga igavikku kaasa, unustades kõik ülejäänud. Sellest mälestusest tehakse majatöötajate poolt film.

Suurepärane idee ja suurepärane teostus. Minu lemmik osa filmist on kindlasti kõik nende mälestuste rääkimine. Need on nii siirad nagu oleks ise nendes osalised. Film paneb mõtleme millise mälestuse ise valiks - esimese hooga ei tulegi ühtegi kindlat pähe, loodetavasti lisab tulevik praegustele piisavalt valikuvõimalusi.

DVDl on ka mõned kustutatud stseenid, kuid jätan nende vaatamise hilisema peale. Esiteks, neil pole subtiitreid, ning teiseks, film töötab tervikuna nii hästi et ei vaja mingeid lisasid.

"Kûchû teien" (Hanging Garden)

Poleks uskunud, et see film mulle nii hästi peale läheb. Kindlasti üks parimatest filmidest mida ma viimasel ajal näinud olen.

Film räägib ühest "toredast" perekonnast, mis (nagu perenaine ütleb) elab seadusega "siin peres pole saladusi". Reaalsus on muidugi hoopis teine. Lihtne ja võibolla liiga klišeene premise, kuid eks sellised asjad olegi kõige mõjusamad.

Minu jaoks toimis teema perfektselt. Puhtalt subjektiive. Film pani mind mõtlema, ning juba see on suurim tunnustus filmile mida võib anda.

Tehniliselt oli kõik väga kõrgel tasemel. Visuaalselt väga mõjus. Lavastaja kasutas palju "ujuvat" ("hõljuvat") kaamerat, võibolla see sümboliseeris pere olekut et kõik ujuks nagu unenäos. Kõik nätlejad olid oma ülesannete kõrgusel, kuid eriti tuleb kiita Kyôko Koizumit perenaisena. Suurepärane rolliesitus, tegelase kahepalgelisus äratas nii põlgust kui sümpaatiat.

Lõpp tekitas minus küsimusi. Eriti just viimane stseen. Kuid võibolla ongi nii kõige parem.

Mina lõpetasin just 'A millionair's first love' vaatamise, jaapani romantika missugune. Pisut ebaloomuklik tundub jaapanlaste näitlemine tihti aga põnevaid ja originaalseid filme oskavad teha ju küll!