Filmiveeb.ee foorum

Vahepeal meeldib mulle mõni väike luuletus välja mõelda ja ma mõtlesin, et äkki on kellegil ka midagi sahtlipõhja vedelema jäänud, siis võiks selle siis üles panna.

Ise sain sellisega hakkama:

Stepping out into the darkness,
I have no fear,
because I'm quite lifeless
and all that I feel

is not much different
from what they have told
and my soul has been sent
and my spirit is sold.

Seeing is beliveing,
thats what they say.
And I'm just a spinning
crumb on their way.

Definetly I should think
that this is wrong,
but my mind would sink
in those murky songs.

Praying for my sins out loud
and ignoring all whats real
I would ask you:"Are you proud?"
cos so it seems to me.

Destroying all those little lives
you think you got it right,
but in the shadows when I dive
penance never was my sight.

I don't seek revenge
and I don't hate,
but isn't that a little strange
that life whats fake

is loved by everyone
and hypocrisy pays
which makes the happiness undone
and from honesty we stray.

Btw, see luuletus käib nende naiste kohta, kes saadeti Magdaleena kloostritesse orjama mitte millegi eest. Neid peksti, alandati. Paljud neist surid seal.

Luulet on kirjutatud nii et tapab, siin paar paremat teost:

Revenge of the Dead

On latest hour called the midnight
Betrayal hand will rise from grave
Blade that`s cursed is in this hand
Revenge is it`s wish of rage

Insanity rages dead man`s mind
Leaches in there crawl
Vengeance is the only thing
Bringing him abroad

Then he screams on cemetary
Darkened cloud shall rise from grave
Dead who are so long forgotten
Curses from their lips will rave

We shall go to kill the mankind
Oh how quickly they will fall
Our vengeance lays upon them
As the dead will give their oath

So they went with rage to night
To slay the human kind
Once and for all these bastards will
Fall from ruling side

Let the undead rule the world
A horrid moan break in the night
If you are a living creature
The hurry up, run for your life


Dark Rooms

I like to be in dark room
And watch out of the windows
To see the gaze of streetlights
Or something lurking in shadows

I like to be in dark room
With only shadows around me
I take out my knife
Insanity ready to bound me

I have sympathy for those dark rooms
Where I am as hollow as spirit
These rooms where mind never gets sober
Mental illness may pay you a visit

I like to be in dark rooms
Where the flying of mind has no boundaries
Though they have turned me to madman
Those beautiful visions have found me


Poisonous God

Oh lord thy take our pain away
The trooper slowly prayed
He had been to desert war
From the starting day
As the loyal soldier kneeled
In front of icon he recieved
Six years ago from Father Steve
His heart started to freeze

It was his humanity
Left there in the curse
For willingness to torture
What is already hurt
Lord`s voice inside him
Says to go for kill
There`s nothing to stop him
Except his own will

In the name of God
He came into this war
Came to fight the pagans
To protect his own Lord
Brainwashed as an imbecile
His unfunctioning brain
Prays to the Lord
For civilians to maim

He kisses his crucifix
Grabbing his gun
To go to marauding
To terrible run
To fight in the desert
And kill in the mud
For what he believes in
Is poisonous God

Päris head, kuid ise ma luulet jälestan.

Priit wrote:Päris head, kuid ise ma luulet jälestan.

Ja kui tohib küsida, siis miks sa luulet jälestad?

Oi, teil kõigil on nii hirmpikad luuletused. Ei viitsigi kohe lugeda.

KOLLASED LIBLIKAD
Ma nägin neid aias ja tänaval,
tuule käes edasi liikusid.
Korraks peatusid aiaväraval,
võililleõie peal kiikusid.

Tuulehoog tiivad neil purustas:
nad kukkusid värava taha.
Väike laps nende püüdmise unustas;
ikka lebavad seal teiselpool tara.

Ka sel suvel lendasid nad:
valged ja kollased liblikad...

Hmm.. jah.. ma peaksin seda paremaks tegema.

Gamma14 wrote:

Priit wrote:Päris head, kuid ise ma luulet jälestan.

Ja kui tohib küsida, siis miks sa luulet jälestad?

Luuleline tekst ja kirjeldus on minu jaoks liialt poeetiline, ma pole seda sorti inimene. Luuletusi ei viitsi ma kunagi õppida, lugeda ega kirjutada. Lihtsalt ei istu ja kõik.

Olen luuletusi kirjutanud päris palju ja kõik ikka eesti keeles. Viimati aga kirjutasin luuletuse vist kaks aastat tagasi. Tegelikult ei ole ma kunagi luuletada osanud ja aastatega pole see oskus paranenud nagu näha. Proosa tuleb vist natuke paremini välja, kuigi mul on juba päris pikka aega loominguline mõõn.
Nii et ei hakka neid "käkke" siia parem riputama

Weirdo wrote:Olen luuletusi kirjutanud päris palju ja kõik ikka eesti keeles. Viimati aga kirjutasin luuletuse vist kaks aastat tagasi. Tegelikult ei ole ma kunagi luuletada osanud ja aastatega pole see oskus paranenud nagu näha. Proosa tuleb vist natuke paremini välja, kuigi mul on juba päris pikka aega loominguline mõõn.
Nii et ei hakka neid "käkke" siia parem riputama

Aga mõne ehk võiks?

Jah, olgu ta mis ta on. Me ei mõista kedagi hukka. ;)

Kunagi sai loenguid konspektide kirjutamise asemel järgnevalt sisustatud:
http://www.hot.ee/cochrane/Loenguruumi_luuletused.txt

Nüüd pole enam ammu midagi proovinud teha. Mõnikrod mõni rida kargab pähe, aga kaob enne kui midagi vormida annab.

te olete päris osavad ma vaatan ;)
ise kirjutan harva.. ainult siis kui vihane või kurb olen..

Wisegirl wrote:Aga mõne ehk võiks?

No ma ainult paar lisan, aga... Eelistan proosat, kuigi mul on juba väga ammusest ajast loominguline mõõn.


Ühel hommikul

Ühel hommikul, kui ärkasin üles,
olid sinililled mu süles.
Tundes kevadist lõhna,
hoides kimpu kõhna,
mõtisklesin uuest elust,
sellest saatuse lelust,
mis kingiti mulle,
kui süte kustund tulle.

Kellelt lilled?ei tea,
kes mind meeles peab.
Kuid kahju on lillest,
ükskõik millest,
millelt nopitud elu, toodud siia,
et kurbust hingest viia.

Kuid ütlen ma vaid,
et asjata valate pisaraid,
asjata peatate lillede elu,
sest teadke, mu head,
et vastu ei pea.


Lubatud surra

------Liig
------a pa
------lju v
ingumist,liiga
palju kisa,kel
------ei m
------eeld
------i ela
------da o
------n lu
------batu
------d su
------rra...

Mulle meeldib see viimane, Weirdo

ei ole küll nüüd pärs luuletus, aga kunagi oma lõbuks sai välja mõeldud....

Ometigi oskas Osmussaarel olesklev optimistlik onu, Oskar Oks, oma oranži Opel Omegaga Oslos ohtlikke otseteid ohutult ohjata.

Juba jahedal jaanuaril jõudis jaamaülem Jaanus jõulukuuse juures jalutava jahujahvatajast Jaagupiga julmalt jageleda ja järgmisel Jaanipäeval Jägala Joal Jaanusega julgelt jõhvikajooki juua.

Parajalt pilves, pikaldase põiklemisega panges Peeter Paan pomises Paliveres poksijast Peebu pojapojale Paavole peedipeenral püsti pasandanud Pulli Pille pagarist pojast Paulist.

Noo, ma vaatan, et siin on täitsa loomingulised inimesed koos...