Denzel Washington
Posted: 20. February 2005, 19:25
Denzel Washington
Mount Vernon, New York, USA (28.12.1954)
Denzel Hayes Washington Jr sündis New Yorgi lähedal Mount Vernon'is 28. detsembril 1954. Tema ema Lynne oli ilusalongi omanik ja isa, Reverend Denzel Hayes Washington Sr, kirikuõpetaja. Kooliteed alustas Denzel kodulinnas aastal 1968, kuid pärast vanemate lahutust saatis ema ta New Yorgi Oaklandi linnaosa sõjaväeakadeemiasse. Hiljem on Denzel pidanud seda otsust üheks oma elu pöördepunktiks, võõrandades teda tollastest "semudest", kel nüüdseks kollektiivselt trellide taga veedetud ligi pool sajandit ning sillutades teed edukaks tulevikuks. Bakalaureusekraad draama ja kirjanduse erialal pärineb Washingtonil 1977.-st aastast Fordhami ülikoolist, kus ta muuhulgas ka tulevase NBA treeneri P. J. Carlesimo juhendamisel tagamängijana korvpalli mängis. 1991. aastal pälvis ta ka Fordhami ülikooli audoktori kraadi.
Näitlemisega hakkas Denzel tõsisemalt tegelema 80ndate alguses, kui lisaks väiksematele tele- ja filmirollidele astus üles ka NBC kunagises haigla-draamas "St. Elsewhere" (1982-1988), Sidney Lumet draamas "Power" (1986), kolmele Oscarile nomineeritud sõjadraamas "A Soldier's Story" (1984) ning oma esimeses suuremas rollis - mängides Lõuna-Aafrika apartheidi vastast poliitilist aktivisti Steven Biko't filmis "Cry Freedom" (1987), mille eest teenis ka esimese isikliku Oscari-nominatsiooni parima meeskõrvalosa eest. Ka esimest võitu ei pidanud Denzel enam kaua ootama, kaks aastat hiljem oli parima meeskõrvalosa Oscar trotsliku endise orja rolli eest filmis "Au ja hiilgus" (1989) juba olemas.
Edu jätkus ka järgmisel kümnendil: Washington etendas märkimisväärseid rolle filmides "Mo' Better Blues" (1990) ja "Malcolm X" (1992), mõlema režissööriks Spike Lee, millest viimase eest pärjati Denzel järjekordse Oscari-nominatsiooniga, sel korral juba parima meespea omaga. Aasta hiljem järgnesid rollid filmides "Philadelphia" (kahe Oscari võitja), Kenneth Branagh' "Palju kära ei millestki"-s ning John Grishami romaanil põhinevas põnevikus "Pelikani memorandum". Eduka thrillerina järgnes kolmele Oscarile nomineeritud "Punane oht" (1995; esimene film edukas koostöös režissöör Tony Scottiga). Järgnevalt proovis Denzel kätt ka draamades, märkimist väärivad "Saatan sinises kleidis" (1995), "Vaprus tule all" (1996), samal aastal ka "Ingel sinu kõrval"; lisaks "Langenud ingel" (1998), Spike Lee spordidraama "Pall on tema käes" (1998, filmis astus üles ka NBA legend Ray Allen), "Sõjaseisukord" (1998), "Kondikoguja" (1999) ning "Orkaan" (1999), mille eest Denzelile määrati järjekordne Oscari-nominatsioon parima meespeaosa eest.
Aastakümned vahetusid, kuid edu kinolinal ei paistnud lõppema. Aastal 2000 teenis spordi-biograafia "Titaanid" ainuüksi USAs üle 100 millioni dollari. Aasta hiljem võitis Denzel järjekordse meespeaosa Oscari suurepärase esituse eest kultuslikus krimidraamas "Treeningpäev" (2001). Washington oli tol hetkel alles teine afroameeriklane pärast Sidney Poitieri, kes selle auhinna võitnud. Hoog ei raugenud, järgnes imeline rollisooritus draamas "John Q" (2002) ning edust tiivustatuna esmakordselt juba ka lavastajana head vastukaja teeninud "Antwone Fisher" (2002). Taas oli aeg käes thrilleriteks - aastal 2003 nägi ilmavalgust "Aeg ei anna armu", aasta hiljem taasühineti Tony Scottiga ning valmis "Tules". Järgnesid veel hitid "Mandžuuria kandidaat" (2004), Spike Lee "Keegi seestpoolt" (2006), taas Tony Scott ja "Deja Vu" (2006) ning siis juba kahele Oscarile nomineeritud "Ameerika gangster" (2007), kus Washington kehastas legendaarset gangsterit Frank Lucast. Kümnendi lõpetasid enda poolt lavastatud "Suurepärased väitlejad" (2007) ja koostöö Tony Scottiga juba kolmanda filmi - "Metroorongi 1 2 3 röövimine" (2009) - uusversiooni juures.
Kaks kümnendit väsimatult publikut oma hiilgavate rollidega nuumanud Washington, kes läheb ilmselt ajalikku kui näitleja, kes ei tee halbu rolle, pole viimasel kümnendil kunagist sära veel taastada suutnud, eredamete töödena võib välja tuua "Eli raamat" (2010) ja Robert Zemeckise "Lend" (2012).
Denzel Washington on olnud laitmatu ka isiklikus elus, tõestades, et väide, mille kohaselt kuulsuste abielud kunagi ei kesta, ei kehti. Tema kooselu Pauletta Washingtoniga kestab juba aastast 1983 ning neil on ka neli ühist last - John David (s. 1984), Katia (s. 1987), kes lõpetas aastal 2010 Yale'i ülikooli ja kaksikud Olivia ja Malcolm (s. 1991).
Washington on pühendunud kristlane, olles kaalunud ka jutlustajaks hakkamist. Mustanahalistest näitlejatest peab oma lemmikuteks Idris Elbat ning Chiwetel Ejiofori, kes on mõlemad päritolult britid ning kellega Denzel astus koos üles filmis "Ameerika gangster" (2007). Aastatel 2009 kuni 2012 jagas ta Morgan Freemaniga rekordit mustanahalisele näitlejale omistatud Oscari-nominatsioonide osas, mida neil mõlemal oli 5, seejuures Denzelil üks võit enam. Rolli eest filmis "Lend" (2012) tunnustati Washingtoni aga juba järjekorras kuuenda nominatsiooniga, millega ta Freemanist möödus.
Loe täielikku tutvustust siit
Mount Vernon, New York, USA (28.12.1954)
Denzel Hayes Washington Jr sündis New Yorgi lähedal Mount Vernon'is 28. detsembril 1954. Tema ema Lynne oli ilusalongi omanik ja isa, Reverend Denzel Hayes Washington Sr, kirikuõpetaja. Kooliteed alustas Denzel kodulinnas aastal 1968, kuid pärast vanemate lahutust saatis ema ta New Yorgi Oaklandi linnaosa sõjaväeakadeemiasse. Hiljem on Denzel pidanud seda otsust üheks oma elu pöördepunktiks, võõrandades teda tollastest "semudest", kel nüüdseks kollektiivselt trellide taga veedetud ligi pool sajandit ning sillutades teed edukaks tulevikuks. Bakalaureusekraad draama ja kirjanduse erialal pärineb Washingtonil 1977.-st aastast Fordhami ülikoolist, kus ta muuhulgas ka tulevase NBA treeneri P. J. Carlesimo juhendamisel tagamängijana korvpalli mängis. 1991. aastal pälvis ta ka Fordhami ülikooli audoktori kraadi.
Näitlemisega hakkas Denzel tõsisemalt tegelema 80ndate alguses, kui lisaks väiksematele tele- ja filmirollidele astus üles ka NBC kunagises haigla-draamas "St. Elsewhere" (1982-1988), Sidney Lumet draamas "Power" (1986), kolmele Oscarile nomineeritud sõjadraamas "A Soldier's Story" (1984) ning oma esimeses suuremas rollis - mängides Lõuna-Aafrika apartheidi vastast poliitilist aktivisti Steven Biko't filmis "Cry Freedom" (1987), mille eest teenis ka esimese isikliku Oscari-nominatsiooni parima meeskõrvalosa eest. Ka esimest võitu ei pidanud Denzel enam kaua ootama, kaks aastat hiljem oli parima meeskõrvalosa Oscar trotsliku endise orja rolli eest filmis "Au ja hiilgus" (1989) juba olemas.
Edu jätkus ka järgmisel kümnendil: Washington etendas märkimisväärseid rolle filmides "Mo' Better Blues" (1990) ja "Malcolm X" (1992), mõlema režissööriks Spike Lee, millest viimase eest pärjati Denzel järjekordse Oscari-nominatsiooniga, sel korral juba parima meespea omaga. Aasta hiljem järgnesid rollid filmides "Philadelphia" (kahe Oscari võitja), Kenneth Branagh' "Palju kära ei millestki"-s ning John Grishami romaanil põhinevas põnevikus "Pelikani memorandum". Eduka thrillerina järgnes kolmele Oscarile nomineeritud "Punane oht" (1995; esimene film edukas koostöös režissöör Tony Scottiga). Järgnevalt proovis Denzel kätt ka draamades, märkimist väärivad "Saatan sinises kleidis" (1995), "Vaprus tule all" (1996), samal aastal ka "Ingel sinu kõrval"; lisaks "Langenud ingel" (1998), Spike Lee spordidraama "Pall on tema käes" (1998, filmis astus üles ka NBA legend Ray Allen), "Sõjaseisukord" (1998), "Kondikoguja" (1999) ning "Orkaan" (1999), mille eest Denzelile määrati järjekordne Oscari-nominatsioon parima meespeaosa eest.
Aastakümned vahetusid, kuid edu kinolinal ei paistnud lõppema. Aastal 2000 teenis spordi-biograafia "Titaanid" ainuüksi USAs üle 100 millioni dollari. Aasta hiljem võitis Denzel järjekordse meespeaosa Oscari suurepärase esituse eest kultuslikus krimidraamas "Treeningpäev" (2001). Washington oli tol hetkel alles teine afroameeriklane pärast Sidney Poitieri, kes selle auhinna võitnud. Hoog ei raugenud, järgnes imeline rollisooritus draamas "John Q" (2002) ning edust tiivustatuna esmakordselt juba ka lavastajana head vastukaja teeninud "Antwone Fisher" (2002). Taas oli aeg käes thrilleriteks - aastal 2003 nägi ilmavalgust "Aeg ei anna armu", aasta hiljem taasühineti Tony Scottiga ning valmis "Tules". Järgnesid veel hitid "Mandžuuria kandidaat" (2004), Spike Lee "Keegi seestpoolt" (2006), taas Tony Scott ja "Deja Vu" (2006) ning siis juba kahele Oscarile nomineeritud "Ameerika gangster" (2007), kus Washington kehastas legendaarset gangsterit Frank Lucast. Kümnendi lõpetasid enda poolt lavastatud "Suurepärased väitlejad" (2007) ja koostöö Tony Scottiga juba kolmanda filmi - "Metroorongi 1 2 3 röövimine" (2009) - uusversiooni juures.
Kaks kümnendit väsimatult publikut oma hiilgavate rollidega nuumanud Washington, kes läheb ilmselt ajalikku kui näitleja, kes ei tee halbu rolle, pole viimasel kümnendil kunagist sära veel taastada suutnud, eredamete töödena võib välja tuua "Eli raamat" (2010) ja Robert Zemeckise "Lend" (2012).
Denzel Washington on olnud laitmatu ka isiklikus elus, tõestades, et väide, mille kohaselt kuulsuste abielud kunagi ei kesta, ei kehti. Tema kooselu Pauletta Washingtoniga kestab juba aastast 1983 ning neil on ka neli ühist last - John David (s. 1984), Katia (s. 1987), kes lõpetas aastal 2010 Yale'i ülikooli ja kaksikud Olivia ja Malcolm (s. 1991).
Washington on pühendunud kristlane, olles kaalunud ka jutlustajaks hakkamist. Mustanahalistest näitlejatest peab oma lemmikuteks Idris Elbat ning Chiwetel Ejiofori, kes on mõlemad päritolult britid ning kellega Denzel astus koos üles filmis "Ameerika gangster" (2007). Aastatel 2009 kuni 2012 jagas ta Morgan Freemaniga rekordit mustanahalisele näitlejale omistatud Oscari-nominatsioonide osas, mida neil mõlemal oli 5, seejuures Denzelil üks võit enam. Rolli eest filmis "Lend" (2012) tunnustati Washingtoni aga juba järjekorras kuuenda nominatsiooniga, millega ta Freemanist möödus.
Loe täielikku tutvustust siit
üks lemmikutest . the hurricane oli ka ikka väga hea film 
