Filmiveeb.ee foorum

Viis kerget lugu
Five Easy Pieces

Robert Dupea (Nicholson) ütleb lahti oma paljulubavast karjäärist pianistina ja töötab nüüd naftavedajana ning elab koos sõbratari Rayette`iga (Black) haagissuvilate parklas. Ühel päeval saab ta oma õe kaäest teada, et ta isa on raskelt haige. Selle peale otsustab ta isale Washingtoni külla minna ning asub koos Rayette`iga mööda Lääne rannikut teele, kuid Washingtonis satub ta vastamisi oma rikka ja kultuurse perekonnaga.

Täielikku tutvustust loe siit.

Üks muhedamaid eksistentsiaalseid draamasid, mida näinud olen. Teemaks pole küll kogu kõige suuremad küsimused vaid pigem midagi igapäevast, mis puudutab meid kõiki. Kuivõrd palju kellelegi on antud mingeid andeid ja kas need määravad ta koha elus või igaüks oma valikutes täiesti vaba.

Üleüldiselt on Nicholson oma olekuga minu jaoks täiega ebasümpaatne. Futurama tabas väga hästi ära, millise mulje ta kõiksugustel auhinnaüritustel jätab.
Sellest hoolimata olen iga hetk nõus tunnistama, et ta on surematuks mänginud päris palju võimsaid tegelasi. Five Easy Piecesi peategelane Robert pole värvikuselt samast klassist Jokeri/Frank Costello/Jack Torrance'ga, kuid Nicholson on ka sellises everyman'i rollis väga tugev ja tabab tõsiselt hästi ängi (ja mitte nii hullul, et peaks silma peast välja kraapima ning muud), mida ausa+lihtsa ja kunstliku+haritud maailma vahel kistud peategelane tunneb.

Film, mis tegi Jack Nicholsonist staari. Siin ta särab tõesti tugevalt ja oscari nominatsioon on asja eest teenitud. Tema mängitud Bobby on pigem antikangelane, aga mitte üdini halb. Oma konfliktsuse ja egoistlikku hoiakuga jätab ta mitte just meeldiva inimese mulje, kuid Nicholsoni hingestatud osatäitmine ja tegelase mõistmine (mees ihkas lihtsalt vabadust!) panid mind talle kaasa elama. Väga meeldejääva etteaste teeb ka Karen Black, kelle karakterroll on huvitav ja nõtkelt välja mängitud. Tipp-topp draama, mõjus ehtsana ja pakkus pigem muheda elamuse.

7,5/10