Filmiveeb.ee foorum

Tekkis niisugune küsimus,et paljud siinsetest filmiveebi kasutajatest käib teatris?Ja mis on teie lemmik etendused siiamaani?
Ise olen sama suur teatrifännkui filmifänn.
Enda lemmiketendus on Rakvere Teatri "Täismäng".

armastan teatrit ... lemmik on Tallinna Linnateater ... suurepärased näitlejad ... Draamateater on ka väga hea ...

etendused: Kaotajad, Kaev, Et keegi mind valvaks, Adolf Rühka lühikene elu ...

Kunagi sai käidud vaatamas draamateatris "Väike Õuduste Poodi". See on tänini jäänud üheks lemmikuks, sest arvasin lõpu umbropsu ette...

Mulle on alati teater meeldinud, kuid kahjuks elan väikses kolkas, kus on teatrit ikka väga vähe. Aga kui on, siis tavaliselt olen ka kohal.
Tallinna Linnateater on üldiselt hinnatuim teater Eestis jah

Kahjuks olen oma silmaga näinud vaid üht Jaan Tätte näidendit, kuid telest olen näinud "Palju õnne argipäevaks!", mis on ka mu lemmik.

mulle näiteks meeldib täiega teatris käia,
ma olen tartu inimene ja noh käin ikka Vanemuises
aga siiamaani on mulle ikka meeldinud komöödiad Ledas üle käopesa
ja ka operett Nahkhiir

Teater meeldib mulle väga, aga tavaliselt ma rohkem kui kakskorda aastas sinna ei satu. Seda mida ma viimati vaatamas käisin ma ei mäletagi. Mingi komöödia oli vist,.

Teatris meeldib väga käia, aga lemmiketendust ei mäleta. Igatahes suurem osa inimesi naeris küll kõht kõveras.

käin väga harva..
ei teagi miks.. lihtsalt ei ole viitsimist ja eriti ei tõmba kaa sinna teatri poole..

Teatris pole ammmmmu käinud, aga vaatasin jälle Armastus kolme apelsini vastu. Klassika, millest ei tüdine kunagi.

Pole ka ikka mitumitu aastat käinud teatris, aga 28. oktoober lähen. Ma isegi ei tea etenduse nime hetkel. Aga saan poole hinnaga ja lisaks sellele saan veel kirjanduses viie ka, kui lähen - seega, miks mitte?

Ise olen küllalt pidev teatriskäija. Viimastel aastatel olen ära vaadanud vast kõik kogu No99 repertuaari, mille Ojasoo on lavastanud. Välja arvatud ehk mõned ühekordsed aktsioonid. Minu arvates ei ole Eestis ühtki temale võrdväärset lavastajat. Semperiga moodustavad nad päris võimsa koosluse ja lisaks väga õnnestunud sissepunutud sotsiaalkriitikale on kõik nende lavastused ülilahedalt kujundatud. Ning ulatus on neil ka ülimalt lai, alustades Padjamehe ülimast lihtsusest ja lõppedes Kuningas Ubu nelja-angaarilise mastaapsusega. Lisaks meeldib mulle see, et nad toovad palju filme teatrilavale. Rambo ja Hirvekütt olid väga head, Seitse samuraid jäi endal paraku nägemata.
Muudesse teatritesse paraku väga ei jõua, osalt pole aega ja teisalt pole raha ning ega Draama&Co on tüüpsusega mind väga ei huvita ka. Linnateatris käiks küll, kuid sellele piletihinnale ei hakka hammas peale ning nende piletid müüakse alati umbes päevaga läbi ka.

Viimane lavastus, mida vaatamas käisin, oli "Onu Tomi onnike" ja kogu No99 repertuaarist on see hetkeks ainus pettumus. Mitte et tükis midagi halba oleks olnud, aga see oli kõige klassikalisemalt lahendatud (kui välja arvata teksti sisuline puudumine/ kostüümid/ reklaamikampaania) No lavastus, kogu võimalik allteksti oli hoopis päris lahedasse blog'sse kogutud ning teatris jäi mul sellest paraku vajaka. Kava oli 500 ja pluss lehte.

Järgmisena Kes kardab Virginia Woolfi?, novembris.

Olen alles hiljuti hakanud aktiivsemalt käima, kõik viimased korrad samuti No99's.

Teatris olen alati t a h t n u d käia, aga neid kordi, kui sinna tõesti ka sattunud olen, on senini väheks jäänud ja seda kõige p a r e m a t, meeldejäävamat või erilisemat etendust veel näinud pole. Tulevikus, või tegelikult juba järgmisest aastast plaanin seda pisiasja muuta ning rohkem saali publiku sisse sattuda. NO99 ja Von Krahl paistavad oma sagedase sürreaalsusnähtusega eriti südamelähedaseks saavat.

Sellest sügisest aga avanes võimalus end teatri kui elemendiga rohkem siduda ning loodan, et kõigest hakkab ka asja saama.

Käisin teist korda etendusel "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Esimesel vaatamisel tahtnuks palju-palju kordi pausile vajutada ja mõtted kuhugile kaustikusse kirja panna. Ideid tuli sellise pahinaga peale, et tundsin juba etenduse kestel, kuidas uued WOW!'d kustutasid vana info ja liiga paljude hetkede poolt tekitatud emotsioone saigi kogeda vaid seal saalis, ühel korral. Ja osalt ongi see eesmärk, sest Jänes pendeldab suure osa kestvusest kuskil impovisatsiooni ja harjutatud ettekande piiril ning alati pole selge, kummale poole rohkem kaldutakse.
Peale teist vaatamist on mul sisust siiski palju terviklikum pilt. Märkasin paljude teemade kordumisi ja suutsin mõtteid paremini korrastada. Tegelikult, ega seletada ja mäletada ongi veidi keeruline, sest suur osa etendusest on väga füüsiline ja teksti on tõsiselt vähe. Kuuldavasti on palju inspiratsiooni saadud kõiksugustest performace'test milledest mina olen tuttav vaid selle samaga, mis etenduse kestel lahti seletati. Pole kindel, kas tabasin kõik "õigeid" ideid, kuid ei peagi seda ülemäära oluliseks. Kindel on see, et antud tükk ergutas mõtlema sarnastel suurtel teemadel nagu kunst/ühiskond/aeg/asjade mõõdetavus.

Etenduse keskpaigas on pikk lõik, mis täisulatuses improviseeritud. Se'l korral jalutas keegi publikust lavale ning istus ühele vabadest toolidest. Näitlejad jätkasid mingi aja oma teemat, kuid ühel hetkel põimisid ka selle tüübi kohaolu orgaaniliselt etendusse. Ise niiviisi teha ei julgeks ja et No99 on üks interaktiivsemaid teatreid (antudki tükis tõmmati neljas sein hetkeks eest ära ja publikule esitati mõned retoorilised küsimused) võtan reeglina piletid esimestest ridadest veidi kaugemale. Vaadata aga on huvitav(am).

Üleüldiselt oli eilne etendus kuidagi palju naljakam, kui eelmine. Mitte, et teater peaks vaid nali olema. Mainis pigem seepärast, et vahe kahe erineva ettekande vahel oli veidi hämmastavalt suur. Samas - saal pelgas suure osa ajast naerda. Kappa kusemine, Jänese kõned kultuurirahva eluolust ja muu sarnane on ju võrdselt tõsised teemad kõik!

Soprano wrote:Armastus kolme apelsini vastu

Hahaa.
Kusjuures sellega seoses tuli meelde, et nüüd on müügil piletid ooperile "Armastus kolme apelsini vastu". Mis kunagi alguses vist seda oligi. Aga tunnistagem, et enamus eestlele seostub see pealkiri siiski Nüganeni geniaalse tükiga, millest kindlaid lõike tsiteerida oskab pea viiendik Eesti elanikkonnast. (Okei, see oli tõesti pime statistika, aga you get the point.) Nii, et need etenduse reklaamid on päris nurjatud- kindlapeale on umbes pooled piletiostjatest kindlad, et saavad lõpuks ometi live'is kuulda lauseid nagu "Kui tuleb kolm, tuleb kolmelt poolt".

Muidu käisime eile klassiga vaatamas "See ei ole Tammsaare't". Mida etendati Tammsaare majamuuseumis. Laua taga, kus Tammsaare suri. Nice.