Filmiveeb.ee foorum

Mälestused mõrvast
Memories of Murder (Salinui chueok) (2003)

Tõelistel sündmustel põhinev kriminaaldraama Lõuna-Korea esimesest sarimõrvarist, kes pani oma julmad tapmised ja vägistamised toime aastatel 1986-1991.

Film algab teise mõrva sündmuspaigalt, kus leitakse noore naise kägistamisjälgedega ja kinniseotud kätega surnukeha. Juhtumi saavad oma kätesse kaks kohalikku uurijat(Song Kang-ho ja Kim Rwe-ha), kelle jaoks on see juhtum ehk liiga kõva pähkel ja kelle uurimismeetodid ei vasta just tänapäeva standarditele. Neile saadetakse pealinnast abiks protokolli tundev ja koolitatud uurija Seo(Kim Sang-kyung), keda esialgu peetakse konkurendiks, kuid sündmuste arenedes ja meeleheite kasvades ollakse nõus ka kõige ebatavalisemate abistajatega.

See kaaskiskuv ja tempokas Joon-ho Bongi meistriteos on võitnud mitmetel filmifestivalidel peaauhindu.

Loe täielikku tutvustust siit

Film algab suht naljakalt ja on seda mõnda aega, aga siis läeb kuidagi igavaks kuid lõpp on siiski hea.
Ma ise ootasin filmist yht horrori flicki aga tuli välja et ta on üks tubli thriller-drama-komöödia :wink:

Algas jah humoorikalt, kuid mida edasi tegevus areneb, seda tõsisemaks lähevad ka toonid.
Mulle igatahes väga meeldis. Pealegi peaosas olevat Song Kang-ho'd võib lugeda juba minu Korea lemmiknäitlejaks. Tüüp suudab lihtsalt iga rolli nii hästi välja mängida.

10/10

Vot see on üks lemmikuid. Must komöödia, thriller, põnevik ja draama. Ehtne korea kino.

Paistab väga hea. Praegu paikneb alandlikult mu to watch queues.

Informal showing of Korean murder mystery "Memories of Murder" October 14, WEDNESDAY, 6pm at M-218 (Tallinna Saal) at Tallinn University. The film is in the Korean language with English subtitles.

Haigelt hea mõrvamüsteerium.
Praeguse hetkeni olen ainult priimat Korea filme näinud.
Joon-ho Bongi filme vaatan edasi ja Kang-ho Song on igas rollis täiesti erinev, end ta ei korda, aga alati pillub kildu nii et tolmab. Film ise on eri tasemetega üles ehitatud, mis kõik koos loovad peaaegu et täiusliku krimifilmi.
Draama, komöödia, triller-Bong sulatab kõik kokku ja masinavärk töötab õlitatult ja seda ka Korea stiilis.
10/10

Lõpp pani hingematva dilemma ette. Tead, et on süüdi, aga seda tuleb ka tõestada. Lõpuminutid defineerisid filmi pealkirja täielikult isegi enne kui jõudsin mõtlema hakata, miks selline pealkiri. Song ja Byeon olid juba tuttavad näod. Eelkõige Song muidugi. Lavastaja saavutas ideaalse tasakaalu draama, komöödia ja thrilleri vahel.

Soprano wrote:

Brilliant!

Vaatasin ka just hiljuti uuesti üle ja (eelnevalt nägin 2-3 aastat tagasi) ja...siis nagu lagipähe kukkus, et raisk, see on lihtsalt nii hea, et lendas mul ajusopis kohe isiklikku TOP 1. Kõik elemendid lihtsalt sobivad üksteisega kokku ning see segu huumorist ja draamast on väga hästi käsitletud, muutumata labaseks naljatamiseks ega kohmakaks melodraamaks. Sellegipoolest filmi viimased minutid ning peategelase pilk kaamerasse on vist ühest kõige võimsamatest filmistseenidest, lihtsalt selline emotsionaalne süst.

Vist üks ainukestest filmidest, mille puhul kindel 10/10 tuleb küll kõhklusteta.

Ei jää minagi kiidusõnadega eelnevatele alla. Roberti kirjeldus kahe algajast võmmi kohta on muidugi kümnesse, mõtlesin tükk aega, kuidas neid iseloomustada. Nii koomiliselt mõjus kogu nende töö. Umbes nagu mingi karmim versioon Koppside või Super Troopersi rutiinist. Eriti need jumpkickid ja ülestunnistuste väljapressimine. Sihitu rügamine, aga endil oli tunne, et see töö nii käibki.
Koos selle Souli detektiiviga algas muidugi põhiosa. Selline mõnus lone wolf detektiiv väikelinnas lükked on alati kiidetavad. Ja siis rullus justkui iseenesest ja jooksis sujuvalt lõpuni. Võttis muidugi endaga kaasa nagu motherfucker. Aga tegi seda nii hästi, et oled lõppedes pigem rahul kui pahane.

9/10

Õhh, raske midagi asjalikku öelda. Üks sellistest filmidest, kus filmi lõppedes jääd totra näoga tühjusesse vahtima ning lõputiitrid muudkui jooksevad ja jooksevad. Ja siis mõtled veel paar päeva takkajärgi.

Priit wrote:Kõik elemendid lihtsalt sobivad üksteisega kokku ning see segu huumorist ja draamast on väga hästi käsitletud, muutumata labaseks naljatamiseks ega kohmakaks melodraamaks. Sellegipoolest filmi viimased minutid ning peategelase pilk kaamerasse on vist ühest kõige võimsamatest filmistseenidest, lihtsalt selline emotsionaalne süst.

Täpselt.