Kohe, kui kuulsin, et Venomi tegelaskujust vändatakse film, olin ülimalt põnevil. Filmiveeblaste leigeid arvamusi usaldades oleksin filmi äärepealt vaatama jätnud, aga õnneks tänu eelarvamustest vabamale sõbrale läksin seda täna ikka vaatama ja tunnistan, et nii head elamust pole Marvel mulle juba vähemalt kümme aastat kinkinud. (NB! Viimane kord, kui ma teie arvamust kuulda võtan, filmisnoobid sihukesed!)
Filmi vaadates tundsin, et Marvel on astunud sammukese tagasi aega, mil Raimi möllas "Spider-Man'i" triloogiaga, kus mürglit ja kiljumist tasakaalustas muhe huumor, inimsuhete tähtsus ja usutavad efektid ning puudusid klišeed, nagu kaotatud isa, ülbed klassikaaslased ja muud suguhaigused, mille põhjal on vaataja sunnitud peategelasele kaasa tundma/elama.
"Venom" on meelelahutus seda kõige parimas mõttes ulme/fantaasia sõpradele.
Nõme oli ka see, et Eminemi lugu kõlas lõputiitrites vaid poolenisti. :I Loo refrään kummitab mind juba kaks nädalat.
Mu edasine unistus filmimaastikul oleks näha midagi sellist, nagu "Spider-Man vs Venom", sest Raimi triloogias jäi Venom kuidagi
random augutäiteks, et venitada film pisut pikemaks.