Filmiveeb.ee foorum

Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele
Don't Worry, He Won't Get Far on Foot (2018)

Pärast seda kui Portlandist pärit luhvtivend John Callahan (Joaquin Phoenix) autoõnnetuses peaaegu elu kaotab, ei ole tal joomise mahajätmine plaanis. Kui ta sõbranna Annu (Rooney Mara) ja karismaatilise toetaja Donny (Jonah Hill) veenmisel vastumeelselt siiski ravile läheb, avastab Callahan endas ande joonistada äärmuslikke karikatuure, mis toovad talle hulga fänne ja annavad elule uue mõtte. Tõsielul põhinev draama on ühtviisi liigutav, jahmatav ja naljakas lugu kunsti parandavast toimest.

Loe täielikku tutvustust siit

Taipasin seda filmi vaadates, et Gus van Sant on ikkagi hoolikas režissöör, kes oskab õigetes doosides visata oma inimlikesse filmidesse vaheldumisi teravmeelset huumorit ja nukrust. Kui filmi oleks vändanud mõni algaja, oleks see kindlasti palju isikupäratum välja kukkunud. Natuke liiga palju alguses hüppas lugu ajas ringi, ent ka see andis filmile omapära juurde. Ma üldiselt ei fänna sentimentaalseid lugusid halvatusest, seega läks korda, et lugu keskendub rohkem alkoholismist taastumisele ning elu ratastoolis on rohkem nagu probleem taustal. Ka sellele lähenetakse õnneks eluterve huumoriga. Mind pani muhelema üks ebavajalik stseen, kus John loodab oma keerulises olukorras erektsiooni saada. See oli kuidagi nii mõttetu ja ropp kõrvalepõige, aga töötas. Natuke rohkem oleks tahtnud saada teada Callahani karikatuuridest ja mis teda ikkagi motiveeris neid tegema, seda ei põhjendatud ega avatud eriti, ehkki peaks olema tähtis osa tema isikust. Aga loo põhiline osa ehk recovery oli päris mõjuvalt ekraanile toodud. Muidugi mulle meeldivad suht kõik filmid 12 sammu programmist, sest
aga Gus van Sant suutis kuidagi eriti peenelt ja ilusalt edasi anda (loodetavasti ka tavainimesele), mis tunne on nendes hämarates ruumides iseendaga kokku saada ja peagi mõista, et oled tasapisi saamas selleks, kes algusest peale olema pidid. Tore, et see porgandikarva juustega hing pääses ning tänulik Gus van Santile, et tema loo nii toredasti meieni tõi. Mina polnud John Callahanist varem midagi kuulnud. Kuna talle nähtavasti meeldib ka Bob Dylan, siis special thumbs up . Film päris nii kõva emotsionaalset pauku ei andnud kui Gus van Santi nauditavaim film "Good Will Hunting", aga hästi veedetud kaks tundi mu jaoks. Joaquin oli mõnus nagu ikka, aga eriliselt kiiduväärse esinemise tegi Jonah Hill, eriti oma viimases stseenis. Mu süda korraks täitsa värises!