Filmiveeb.ee foorum

Seltsimees laps
The Little Comrade (2018)

On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel. Kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema Helmes ja saadetakse Siberi vangilaagrisse.

"Ole hea laps, siis tulen varsti tagasi" on ema viimased sõnad, enne kui ta püssimeeste saatel kongautosse pannakse. Leelo hinge sugeneb hirm, et just tema on ema ära viimises süüdi, sest polnud piisavalt hea.

Samal ajal piiravad kodu NKVD uurijad, raadiost kostuvad helged propagandalaulud ja söögilaual on küpsised "Õnnelik lapsepõlv". Leelole usaldatakse suurte inimeste hirme ja saladusi metsavendadest, küüditamisest ja "vabast maailmast".

Kahepalgeline ja ülekohtune täiskasvanute maailm tekitab siiras lapsehinges protesti ja segadust ning ta astub sellele omal moel vastu. Ja kuidas siis veel olla nii hea laps, et täituks suurim südamesoov ja ema koju tagasi tuleks?

Loe täielikku tutvustust siit

Minu arust väga hästi õnnestunud film. Ma ise ei adu vanuse pärast absoluutselt, mida see aeg tegelikult tähendas ehk siis tegelikult on sellised filmid väga teretulnud. Käisin viiendikega seda vaatamas, kuigi kartsin, et äkki neile jääb natuke igavaks, aga enamusele täitsa meeldis. Tagasiteel küsiti ja uuriti päris palju, et mida mis tegelikult tähendas.
Hästi paigutatud detailid, vanad head kaadrid kevadisest/sügisesest põllust, väga emotsionaalne, aga mitte selline "ÄNG" nagu EFTA väga hästi välja tõi. Tuisk omas headuses, aga Leelot mänginud noor neiu sai ikka üle ootuste hästi hakkama.
Hea avapauk EV100 filmidele igastahes, 7/10.

Mul oli 15 aastat tagasi Leelo Tunglaga üks telefonikõne, mis kõlas umbes nii:

Leelo: Tere, JazZ-! Mina olen Leelo Tungal ja helistan sulle ajakirja "Hea Laps" toimetusest.
JazZ-: Tere.
Leelo: Helistan, sest sa võitsid oma joonistuste eest auhinna.
JazZ-: Olgu.
Leelo: Kas tegeled joonistamisega vabal ajal ka?
JazZ-: Jah.
Leelo: Mida sulle kõige rohkem joonistada meeldib?
JazZ-: Natüürmorte.
Leelo: Ahaa, põnev. On sul veel mingeid hobisid?
JazZ-: Kergejõustik.
Leelo: Mis ala sulle kõige rohkem meeldib?
JazZ-: Jooksmine.
Leelo: Väga tore. Kõike head siis!
JazZ-: Head aega.

See transkript peaks teid informeerima vähemalt kolme erineva asja kohta:

a) ma olin väga igav inimene
b) telefonis vestelda ei meeldinud mulle ka 15 aastat tagasi
c) mitte kordagi ei tulnud jutuks, kas Leelo rottis oma vanemad NKVD liikmetele välja või mitte

Viimasest punktist tulenevalt oli "Seltsimees lapse" vaatamine mulle suhteliselt valus kogemus, sest selle "lapseliku siiruse" üle muhelemise asemel ootasin terve filmi õudusega, millal Leelol lõpuks oma pere Siberisse saata õnnestub. Kuna filmi turundatakse lausega "kohutavalt hirmus aeg läbi lapse silmade", siis võtan endale õiguse selle teostuse puudujääke pisut kritiseerida. Lapse peaossa lükkamine ei tähenda automaatselt filmi tema perspektiivi seadmist - et ma vaatajana ennast tema vaatepunkti asetada suudaksin, peaks ka filmi tehniline pool omalt poolt mingit tuge pakkuma. Näiteks "Florida projekt" suutis kogu seda "maailm tundub suurem, taevas kõrgemal ja mina lollim vähem kibestunud" tunnet oskusliku kaameratööga päris hästi edasi anda, "Seltsimees laps" oli aga üsna klassikalises (ja objektiivses) joones üles võetud. Seega ei erinenud see kinoelamus minu jaoks oluliselt Blumhouse'i "Annabelle"-ist - kogu aeg oli selline ebamugav tunne, et see peaosalisest väike deemon plikatirts võib iga hetk mõne tegelase kindlasse surma saata. Lisaks olen ma natuke pettunud, sest Moonika Siimetsa lühifilmid eesotsas "Viimase Romeoga" tõstsid mu lootused vist liiga kõrgele ja ausalt öeldes tahaksin hoopis viimati nimetatu täispikka versiooni näha, sest muusikal tänapäeva külaelust ei ole küll film, mida Eesti rahvas väärib, aga on kohe kindlasti film, mida see vajab.
Samas oli mul üpris huvitav jälgida, kuidas "Seltsimees lapse" Tallinnas filmitud stseenides linna poole sajandi tagusesse aega viimini teostatud oli, lisaks olid looduskaadrid päris ilusad ja üldine atmosfäär täitsa õnnestunud.

Mis huvitav Eesti rahvatraditsioon see


7/10 - Tundub mu vingumise kohta küll vist liiga kõrge hinne, aga vähemalt Eesti filminduse kategoorias on selle tegelikult välja teeninud küll.

Hea!

Eesti film on nagu oma sitt, seda ikka vaatad.

Siiras, närviajav, põnev, kurb ja ilus film ühteaegu. Vaatamisväärne.

Samasugune koguperefilm nagu La Vita e Bella.

Eesti filmides on juba tavaks et mingit huvitavat sisu ei tasu oodata.Filmis "Seltimees laps" on tegevust ikka liiga vähe.Ja need pikad lohisevad ja mitte midagi ütlevad kaadrid.No tänan ei.Eestis on suur puudus headest stsenaristidest ja kogu lugu.Oleks meeleldi rohkem vaadanud NKVD uurijate repressioone.See jäi filmis kõik kuidagi pinnapealseks ehk kõne tasandile.Esiplaanil oli ainult see laps ja veelkord laps.Laps pidi kaadris olema igal võimalikul ja võimatul hetkel.
Meeldis Tambet Tuisk ja loomulikult Juhan Ulfsak.Ulfsakit oleks võinud kaadris rohkem olla.Pildi visuaalne pool oli ilus.
Filmi tegijad arvavad et kui laps mängib peaosa siis peab sellest filmist raudselt super film tulema.Mina nii ei arva.

Aivar2 wrote:Filmi tegijad arvavad et kui laps mängib peaosa siis peab sellest filmist raudselt super film tulema.Mina nii ei arva.

Mina ka mitte. Kas hindeks 1/10 või 10/10?

JazZ- wrote:

Aivar2 wrote:Filmi tegijad arvavad et kui laps mängib peaosa siis peab sellest filmist raudselt super film tulema.Mina nii ei arva.

Mina ka mitte. Kas hindeks 1/10 või 10/10?

1 punkt minult ja film valiti 2018 aasta parimaks Eesti mängufilmiks https://www.ohtuleht.ee/914439/neitsi-m ... imees-laps