Filmiveeb.ee foorum

Maailma suurim showmees
The Greatest Showman (2017)

"Maailma suurim showmees" on kõrgelennuline, emotsioonidest tulvil originaalne muusikal, mis jutustab meile loo meelelahutusäri algusaegadest ja annab edasi seda imelist tunnet, mida inimesed tunnevad, kui nende unistused täituvad. Film räägib meile loo visionäärist nimega P.T. Barnum, kes oli pärit tagasihoidlikest oludest, kuid kelle piiritu kujutlusvõime ja pidurdamatu ambitsioon võimaldasid tal luua hingematvaid ning vaimustavaid vaatemänge, millest kujunesid ülemaailmsed sensatsioonid. Ta oli mees, enne keda ei olnud keegi kuulnud sõna "meelelahutusäri", sest just tema oli see, kes selle sõna meie jaoks välja mõtles...

Loe täielikku tutvustust siit

Tahaks võtta selle hetke ja öelda, et Zac Efron on täiega alahinnatud näitleja ja ma ei mõtle seda selles mõttes, et rohkem inimesi võiks teada, kes ta on, sest kõik teavad, kes Zac Efron on. Pigem nagu selles mõttes, et kõik on kinni arvamuses, et ta ongi mingi "High School Musical" iluspoiss, kes muud ei oska kui ilus olla, aga tegelikult on ta ikka päris andekas näitleja.

Film ise oli võib-olla natuke kiirustatud ja ei midagi väga erilist ja ajalukku jäävat, aga ega tal viga ka pole. Minust on sujuvalt saamas inimene, kes on vabatahtlikult nõus filmimuusikale vaatama ja see film ei teinud asja halvemaks.

E: Ma ei tea, millest Jats räägib.

Tahaks võtta selle hetke ja öelda, et Zac Efroni nimi kirjutatakse tavalisel ilma "h"-ta >:-)

Lisaks on mul vastupidiselt Kadiile jäänud mulje, et Efronil on oma Disney heartthrob'i mainest ammu üpris edukalt vabaneda õnnestunud, samamoodi nagu on ka Pattinsonilt Edaward Culleni kihvad juba aastaid tagasi välja tõmmatud. "The Greatest Showmani" osas siiski eriti kaasa rääkida ei oska, sest sattusin tihedalt kinos käima perioodil, kui selle treilerit enne seansi algust umbes kolm korda näidati ja seoses sellega tekkis mul tunne, et a) olen seda filmi juba 37 korda näinud ja b) 38. korda lihtsalt enam ei taha.

Filmi suurimaks tugevuseks on muusika ja lauljad. Kui "La La Land'is" oli ameerikalikult ja magusalt unelevat naiivsust mõõdukalt, siis siin teoses pritsis seda minu jaoks üle ääre ning kogu stsenaarium oli liiga kiirustav, nagu näiteks see, kuidas üks lugu algab poisi ja tüdruku sõprusest ning pala lõppedes on nad juba suurteks sirgunud ning naine kannab mehe esimest beebit. Lugu oleks olnud palju liigutavam olnud, kui see poleks kulgenud muusikavideoliku kiirusega.

Kuna ma polnud sisuga enne vaatamist eriti tutvunud, jäi mulle mulje, nagu show all peetakse silmas tüüpilist Broadway välku ja pauku, kuid tsirkusefriigid ja neisse vaenulik suhtumine oli hea idee ja lisas suht roosamanna loosse teravust juurde.

Muusikalid mulle üldiselt oma muinasjutulisuse, suurte tunnete ja suurejoonelisuse poolest meeldivad, on mul hea meel, et neid on taas tootma julgetud hakata.