Filmiveeb.ee foorum

Hääletus kestab nädal aega.

1944

Ma eelmine aasta Eesti filme ei vaadnudki. Ei nomineerinud seega midagi. Ei tea, mis juhtus. Elu tuli vist ette vms.

Ei ole ühtegi näinud, ei hääleta.

Nomineerisin "Musta alpinisti" ja "Mandariinid" ning esimene nimetatu sai hääle, kuna see on nominentide seast ainus, mida hetkeseisuga näinud olen. Potentsiaalselt võiks "Vehkleja" neist parim olla, aga tundub, et paljud on selle kõiksugu nominatsioonidest hoolimata oma kavast välja jätnud, mina kaasa arvatud. Aga jah, "Must alpinist" väärib mu häält küll, kuna tegu on üle pika aja esimese Eesti žanrifilmiga, mis tekitas ka minus lootust, et saan siin kunagi mõne õudusfilmi vändata ega pea selleks Ameerikasse sõitma.

"Must alpinist" nägemata. Valisin "Supilinna salaselts". Poleks oodata osanud, et nii lõbus ja tujuküllane film toodetakse meie armsal kodumaal ja Tartu miljöö oli väga kenasti esiplaanil seal.

Forzelius wrote:Ei ole ühtegi näinud, ei hääleta.

Sama.

Ainsana nägemata "Supilinna Salaselts". Hääle saab "Roukli". Omamoodi köitev film.

"Must alpinist".

Erinevalt paljudest teistest sõnavõtnutest on minu jaoks aasta kodumaise filmi nominentide nägemisprotsent tänavustest kategooriatest kohe aasta foorumlase järel kõige kõrgem - nägemata on ainult "Roukli".

Tundub, et "Vehkleja" on oma saatuse Oscaritele mitte pääsemise ja Gloobustel mitte võitmisega Eesti rahva jaoks otsustanud ja ka Filmiveebis väärilised NULL häält saanud. Kui ise mõttes nominente ritta seadsin, pidin "Vehkleja" samuti viimasele kohale asetama - võimalik, et oma osa mängis selles tõesti alateadlik kibestumus, aga lisaks sellele häiris mind filmi puhul ka Hollywoodi stampide pisut liiga püüdlik järgimine. Natuke lunastas kogu kremplit minu jaoks hoopis üks veidi kõrvaline juhtum. Nimelt kui Avandi Elektriteatris "Vehklejat" sisse juhatas, küsis keegi publiku hulgast, kas ta on päriselus ka nii naljakas, mille peale Eesti parima näitleja ja andekaima saatejuhi vastus oli umbes selline:

Ehk kui kellelegi loo moraal segaseks jäi: Avandi on tore, "Vehkleja" pisut vähem tore.

"1944" võiks samuti Hollywoodi filmidega võrrelda, aga positiivsemas võtmes, kuna piu-pau plahvatused ja muu märuli alla liigituv oli filmis väga korralikul tasemel. Sisulisema poole kriitikaga sai viimane "Tujurikkuja" aga juba nii hästi hakkama, et omalt poolt sellele enam midagi lisada polegi.

"Must alpinist" tegi kodumaiste žanripiiride nihutamisel samuti tublit tööd, aga film ise mulle just väga muljet ei avaldanud. (Erinevalt näiteks mu sõbrast, kes kinost väljudes ütles, et filmipiletile raisatud raha on parimad 3 eurot, mis ta eales kulutanud on. Tema elevuse põhjuseks oli Eesti filmikunsti novaatorlike sammude hindamise asemel aga hoopis see, et üks ta endine koolikaaslane seal riided seljast võttis.) Igatahes Eesti alpinisti filmidest eelistan endiselt seda teist, kuigi võimalik, et "Must alpinist" oleks mulle ka rohkem korda läinud, kui selle heliribal "see Pink Floydi muusika" esindatud oleks olnud.

Minu hääle saab loomulikult "Supilinna Salaselts" - sarnaselt Ralfile poleks ma midagi nii toredat kuidagi oodata osanud. Lisaks õnnestus filmil kuidagi maagiliselt jätta mulje, et Tartu on kohutavalt kaunis koht, mitte koht, kus õppejõud mind hinnata ei oska (nali, oskavad tegelt küll, aga kahjuks way liiga madalalt).

Alpinist ja Supilinn vaadatud. Viimase vaatamise lõpetasin just loetud minutite eest ja toimetasin ta ilusasti kreeklase juurde.