Filmiveeb.ee foorum

Teema pealkirja oli raske sõnastada täielikult "Besos Y Lagrimas" tasemele laskumata, aga "Seriaalid, mille lõppedes olete olnud natukene tige, veidi nukker olete ka" oli kahjuks liiga pikk. Igatahes võiks siin arutada, mis seriaalid pärast lõppemist on teis tekitanud sellise "mida nüüd oma eluga peale hakkan" tunde. Ühesõnaga midagi seesugust:



Arvestades, et kõik siin on filmiveeblased eestlased, siis oleks vast mingi Clint Eastwoodi piltide kollaaž tegelikult täiesti piisav olnud.

Kui kellelegi tundub, et see on halb teema, siis ilmselt sellepärast, et idee pärines Garlilt. Kui kellelegi tundub, et see on hea teema, siis unustage eelmine lause!

Häid postituselamusi!

"Kitchen Nightmares".

Kõik need toredad seigad!


Massiivsed eined...

Veidrad eined...

Inetud restoranid...

Püstihullud restoraniomanikud...

Gordon neid kohe paika panemas...

Gordon lihtsalt kummaliselt käitumas...

Kokad, kes väärivad paremat...

Seletamatud magustoidud...


Ja korraga külastas Ramsay oma viimast restorani ja oligi kõik. Miski pole enam endine olnud.



Aga vähemalt on mul nüüd "Shark Tank"!

• "Revenge"
  
  

  Rassu wrote:Hooaja viimane pool oli suhteliselt kohutav, aga armsaks saanud tegelastest on alati kurb lahkuda ja finale ajal nutsin mõnuga. Jään igatsema, kuigi olen samas õnnelik, et lõpuks läbi sai.
  
  

  
  
• "Dexter"
  
  Kohutav finale, aga kaheksa ühiselt veedetud hooaega tegid oma töö ja lõpuks pani see mind ikka päris kurb. Kuigi olen suhteliselt kindel, et kunagi tehakse ikkagi veel üks hooaeg, kasvõi selleks, et ebaõnnestunud lõpp mingil viisil ümber teha.

Kahjuks pole ma oma elu jooksul rohkem seriaale vaadanud.

JazZ- wrote: Igatahes võiks siin arutada, mis seriaalid pärast lõppemist on teis tekitanud sellise "mida nüüd oma eluga peale hakkan" tunde.

Stargate-fucking-Universe, kahtlemata. Elu pole kunagi nii ebaõiglane olnud. Tugevamaid emotsioone on suutnud tekitada ka BSG ning Friends. Rohkem hetkel ei meenu.

Esimese hooga meenuvad eelkõige kaks David Simoni sarja.

Generation Killi puhul tajusin seda, kuidas sisemuse tõmbas täiesti õõnsaks, kuidagi kõige enam. See sari kestab vaid kümme episoodi, nii et ei saa otseselt öelda, et kasvasin nende tegelastega kokku. Aga see lõpupunkt, mis mul detilidena isegi meeles ei ole, lõi täiesti täpselt emotsioonidesse. Mäletan siiani selgelt kuidas kohe peale viimase episoodi lõputiitreid lendas vend argipäevaste teemadega peale ja tahtis midagi arutama hakata... aga see jutt lihtsalt ei jõudnud minuni, sest mu mõtted olid täiesti kinni GK lõpuhetkes ja nende tegelaste juures.

Teine mõju poolest samale tasemele küündiv sari on obv The Wire. Kuna iga tolle sarja hooaeg on suuresti nagu omaette lugu on neid peatükki lõpetavaid hetki, kus terve ports sümpaatseks saanud tegelasi kaob, isegi mitu. Hooaja lõpud on vb üldse ainsad hetked selle sarja puhul, kus loojad lubavad endale veidi stilliga priisata ning seetõttu on need montaažid ka muu sarjaga võrreldes erilised. Viienda hooaja lõpupunkt ja viide sellele, sobib kõige eelnenuga väga hästi. Mõjub väga orgaaniliselt sarjast välja kasvanud lahendusena, kus hea ja halb on sama tihkelt läbi põimitud nagu kõige eelnenu puhul.

Kaks sarja, mis päris täpselt selle määratluse alla tahaks seoses lõppudega veel ära mainida. Losti järel jäi ka päris tühi tunne, aga see oli väga ajutine, sest selle vaakumi täits sapp ja kibe pettumus. Party Down ei löönud mind lõpuhetkega kuidagi jalust, kuid see on üks neid sarju, mille tegelasi ja huumorit olen aja jooksul ilmselt kõige rohkem igatsema hakanud.

Ma ütleks, et mitmed mu lemmiksarjad on hetkel alles kestmas. Nii et paras ports seda JazZi poolt illustreeritud kaotusvalu ootab veel ees.