Filmiveeb.ee foorum

Venus karusnahas
Venus in Fur / La Vénus à la fourrure (2013)

Möödunud aastal Cannesi filmifestivali võistlusprogrammis laineid löönud Venus karusnahas on meisterlavastaja Roman Polanski teine teatrinäidendi filmiadaptsioon järjestikku ("Tapatalgud", 2011). Raske oleks leida Polanskile sobivamat materjali kui Leopold von Sacher- Masochi kõlvatu ja peenekoeline erootiliste sugemetega näidend.

Polanski mänguline, terav ja sensuaalne film viskab õhku päris mitu küsimust. Kui kaugele on näitlejanna rolli saamise nimel valmis minema? Kas see on lugu seksist või võimust? Elust või kunstist? Teatrikunsti olemusest või kire loogikast?

Kas nendele küsimustele ka vastused saab, polegi peamine.

Loe täielikku tutvustust siit

Pinget oli ikkagi vähe, mis on kummaline, sest Seigneri-Almaric'i mäng oli väga kütkestav. Aga temaatiliselt meeldis. "Carnage" oli mu jaoks vähe lõbusam ja tõmbavam.
Arvustus

Pidev dialoog mõjus kohati pisut väsitavalt, kuid muidu oli igatpidi võimas, stiilne ja efektne. Erootilist pinget oli maitsekal moel ilma seksistseenideta saavutatud ja ei kiskunud labaseks, nagu "Welcome to New York", mida umbes kuu aega tagasi ka Sõpruse kinno vaatama sattusin. Lisaks kiidan samuti mõlema näitleja, eriti Seigneri sooritust.

No Andres Maimik on Sirbis kenasti kirjutanud: Naine flirdib, kiusab, ahvatleb, võrgutab, naiivitseb, mossitab, teeb stseeni, provotseerib jne, aga mitte ühelgi hetkel ei anna ta ennast Mehele lõplikult kätte, garanteerides sellega iha püsimise enda vastu, selle iha kasvamise obsessiooniks. Muusa ei lase Kunstnikul end rakestada mingiks kastreeritud Pegasuseks, kellega mööda pilvi ringi kapata. Vastupidi – õige muusa ei silita, vaid annab piitsa.

Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. "La Vénus à la fourrure" on äärmiselt dialoogitihe (nagu Polanski eelmine film "Carnage'ki") pakkudes oma mitmekihilisuse ja mõistuslikkusega huvitava elamuse. Mind imponeeris väga mäng reaalsuse ja teatraalsuse vahel. Piir tõelisuse ja mängu (näidendi esitamise) vahel hägustub täielikult. Film tegeleb võimu küsimusega ja masohismiga. Mees tahab olla naise ori, aga samas ei tahab ka ise olukorda kontrollida. Mehe ja naise vahel tekib omamooodi põnev ja vastuoluline suhe. Paljud väidavad, et tegu on liiga teatrietendusega, mitte filmiga. Vaidleks natuke vastu, sest teatris ei saa sellist visuaalset elamust ja ei saa näha niivõrd suuri plaane näitlejatest, nende näoilmetest. Lõpp eriti ägedalt lahendatud visuaalse külje pealt (kasutades ära filmi eelised teatri ees) ja sellest saab naudingu vaid kinos. Tulemus on filmilik. "Venus karusnahas" on üldjoontes pigem lahe ja lõbus tükk, kus Polanski on vinti täiega peale keeranud.

9/10

Siin olid küll mõned nipid, mida teatris naljalt ei näe. Meeldis, et kui naine teeskles joogi valamist, oli kuulda vastavaid helisid out of nowhere.