Filmiveeb.ee foorum

Foxcatcher
Foxcatcher (2014)

Film räägib rabavalt sünge ja traagilise loo rõhutud ja ekstsentrilise miljonäri ning kahe meistermaadleja ebatõenäolisest sõprusest. Bennett Milleri muljetavaldav ja kaasakiskuv "Foxcatcher" on pingeline ja tasapisi kõhedust tekitav draama, millel tõenäoliselt läheb auhinnajagamistel edukalt tänu kolme peategelase suurepärastele, väga hästi kokku sobivatele näitlejatöödele.

Du Pont kutsub maadlemise olümpiavõitja Mark Schultzi (Tatum) oma mõisa, et luua 1988. aasta Souli olümpiamängudeks treeniv meeskond. Vaiksele ja intensiivsele Markile on see võimalus pääseda oma avatuma ja populaarsema venna Dave’i (Ruffalo) varjust. Lisaks on hajameelne, enesekeskne ja külm du Pont talle mõneti isafiguur. Meeste suhted muutuvad aga keeruliseks, sest veri on paksem kui vesi ning Dave hoiab olümpiaks valmistumisel oma venna poolele. Aga du Pont pole mees, keda saab kõrvale heita – tema allasurutud süngus võtab tasapisi võimust.




Loe täielikku tutvustust siit

Yeah, väldin nii palju kui võimalik neid treilereid ja asju, kuid tundub, et siit tuleb Carellile oscari nomm ja miks mitte ka võit.

Bennett Milleri ("Capote" ja "Moneyball") uusim teos "Foxcatcher" on väga rahulikult lainetav lugu, kuid ometigi ägab pind meisterlikult loodud sisemise pinge all.

Lugu kahest vennast, nendevahelisest armastusest, austusest ja rivaalitsemisest ning väga sügavate probleemidega miljardärist, kelle ambitsioonikus ja ohtlikuvõitu eksentrilisus kujundasid kuulsate vennasmaadlejate Schultzide viimased ettevalmistusperioodid enne 1988. aasta olümpiamänge. Kuniks saabus hetk, mille tõttu antud lugu üldse filmiks tehti.
Nii sisult kui ka visuaalilt rõhuvalt sünge, tempo ja näitlejatööde poolest aeglane ja rohmakas nagu suurepärase Steve Carelli kehastatud John du Pont`i kergelt lonkav samm. Dialoogidega ei uhkeldata, see film on näitlejatele ja režissöör Millerile omasele stiilile maalida omi filme nagu elu ennast - alatises liikumises ja pidevas eneseheitluses. Puudub kunstlikult tekitatud pinge, säilub ainult inimlik ja väga vaikselt kujutatud visadus, enesepiitsutamine, uhkus, võimuvajadus ning närvilisus, viha ja meeleheide.

See film on nagu John du Pont istumas vaikselt oma toolil, läbi suu valjult hingamas, valmis iga hetk plahvatama.

4/5

Nagu maadluseski, võimutsevad siin lõpuks toores jõud ja raskus. Režissöörina pädev Miller keskendub taotluslikult selle kurioosse loo psühholoogilistele tahkudele, uurides neid vaguraid karaktereid, kes on sisimas hapramad kui esmapilgul tundub ja viimaks vaimse murdumise äärel, süvitsi.
Arvustus

Ralf wrote:Öelda, et siin pole peale osatäitjate ponnistuste midagi vaadata, oleks ehk liiast

Ei ole liiast - kui välja jätta tõsiasi, et kõik näitlejad eesotsas Carelliga tõesti suurepärased rollisooritused tegid, on see film ilmselt kõige igavam asi, mida ma elu sees näinud olen.

Õudselt pikk tundus küll...

Edit: Siin ka lisavaatamist - John E du Pont video Foxcatcher Farm - 1988

Eelmise aasta filmide hulgast vist kõige ebamugavam vaatamine..
Kõle, kalk ja paljud asjad jäid ütlemata, mida vaataja pidi ise tõlgendama.

Näitlejatöödele pöial üles!

Mis siin salata, vahepeal oli ikka üsna igav vaatamine. Lugu on põhimõtteliselt küll huvitav, aga seda oleks saanud ehk ka veidi köitvamalt edasi anda. Näitlejatest: arvasin alguses, et lõpuks roll, mis on Tatumile jõukohane, aga isegi sellist jõmmi mängides ei suutnud ta silma paista. Teised olid tublid, Carell muidugi eriti.

7/10

uLtImAtEcRiTiC wrote:Mis siin salata, vahepeal oli ikka üsna igav vaatamine. Lugu on põhimõtteliselt küll huvitav, aga seda oleks saanud ehk ka veidi köitvamalt edasi anda. Näitlejatest: arvasin alguses, et lõpuks roll, mis on Tatumile jõukohane, aga isegi sellist jõmmi mängides ei suutnud ta silma paista. Teised olid tublid, Carell muidugi eriti.

7/10

Tatum jättis kergelt kohtlase mulje. Arvasin, et pidigi nii olema.

Minule tundus pigem nii, et Tatum ja Ruffalo kadusid enda rollidesse täiesti ära. Steve Carelli puhul oli rolli mängimine kuidagi tajutavam ja seega püsis mul kogu filmi jooksul meeles, et kogu selle John du Ponti grimmi taga on siiski Steve Carell.

Mulle tundub Mark Schultz ka päriselus üksjagu kohtlane.

Nii häiriv vaatamine. Keskne pinge oli mu jaoks pidevalt kolme tegelase vahelises kurvas kolmnurgas. Üks hädapätakas ei saa seda isastaatust mida ta nii väga taga ajab, teine ei saa oma vennale olla see, kes ta tahab ja kolmas ei saa venna varju alt ära murda (ning samas on hädas hädapätaka tunnustuse pälvimisega). Võigas atmosfäär oli, tahtsin kohati isegi kinni panna, kui poleks nii huvitav olnud. Öelda, et see on igav film on küll väga kurioosne statement. Nii huvitavat karakteriuuringut pole tükk aega näinud. Paar asja jäi siiski arusaamatuks:

also, pole raske näha, miks film eriti ei müü ning miks selle finatseerimise taga oli ellison. god bless her.

No ei olnud seda pidevat pinget, ei olnud...
Arvestades, kui tugevad olid filmi erinevad momendid, siis muidugi oleks soovinud, et kogu komplekt samal tasemel oleks olnud.

uLtImAtEcRiTiC wrote:No ei olnud seda pidevat pinget, ei olnud...

Ei olnud jah. Kohati liiga veniv ja igavapoolne.

Kõledusttekitava atmosfääriga aeglaselt kulgev draama. Hästi näideldud film. Carell, Tatum ja Ruffalo väärivad kõik kiitust. Carelli poolt mängitud rahulik (nii rahulik, et hakkab kõhe), ekstsentriline ja haige hingega mees, tõi oma peidetud ähvardava olekuga filmi sisse pinget. Kogu aeg oli tunne, et midagi halba võib juhtuda. Tegu ei ole kergesti mõistetava linateosega. Mul oli raske aru saada filmi võtmesündmusest ja teatud du Pont'i otsustest. Ei köitnud piisavalt, kuid vaadatav draama. Samas pildikeele kohta ei ütleks ühtegi halba sõna.

6/10