Filmiveeb.ee foorum

Poisipõli
Boyhood (2014)

Ainulaadne draama räägib loo kasvamisest läbi Masoni nimelise (Ellar Coltrane) poisi silmade, kes sõna otseses mõttes saab meie silme ees suureks. "Poisipõli" kaardistab üle kivide ja kändude kulgevat lapsepõlve nagu seda seni veel ükski film teinud pole. Masoni ellu jätavad jälje nii lahus elavad vanemad, vanemate uued kaaslased, tüdrukud, õpetajad, ülemused, ohud, kired kui ka loomingulised pürgimused. Nagu meiegi, peab Mason selle kõige keskel leidma oma tee.

Loe täielikku tutvustust siit

"Boyhood" on nagu road movie, milles sõidetakse maantee asemel hoopis läbi elu. Ilmselt üks parimaid filme, mis kunagi tehtud on. Märkimisväärne on ka fakt, et 165 minuti jooksul ei tapetud ega tulistatud mitte kedagi, aga igav ei hakanud sellest hoolimata! Kusjuures täiskasvanud tegelaste arengut oli läbi aastate palju toredam jälgida kui laste oma. Ilmselt töötab see film nii võimsalt, kuna sellises peremudelis on pea igaühel võimalik kellegagi samastuda. Ma ei ütle, et ma Masonis väga palju iseennast oleksin leidnud, aga hiljemalt filmi lõpuks tundsin ma ennast küll selle pere liikmena, kes tegelastega koos kõiki raskusi läbi elama peab.

Ainuke ebaperfektne hetk oli restoranistseen mehhiklasest toruvahetajaga.

Ma tabasin end mõttelt, et kuidas see film oleks toiminud kui ma poleks "sellest" midagi varem kuulnud.

Anyway, suurepärane film.

Ühe ja sama poisi kasutamine oli küll huvitav ja uudne meetod, kuid muus osas see film midagi köitvat ei pakkunud. Süžeeliinid, mis filmi kandsid, on juba küllaltki ära ammendunud. Vägivaldne kasuisa, esimene vahekord, narko proovimine, ahistustunne ühiskonna poolt jms. 2h ja 45min on liiga pikk aeg selliste teemade kordamiseks. Muidugi on filmil ka tugevaid külgi, kuid Oscarit küll ei vääri.

Kickflick wrote:Muidugi on filmil ka tugevaid külgi, kuid Oscarit küll ei vääri.

Täitsa nõus, tavaline film tavalise sisuga, ei midagi meeliülendavat. Tore oli vaadata nooremas eas näitlejaid vananemas, kuid lõpptulemus siiski mingeid hulle kiidusõnu ei vääri. Masoni tegelane absoluutselt ei meeldinud, vastupidiselt Patricia Arquetteile, kes sai väga hästi hakkama.
6/10

Kickflick wrote:Ühe ja sama poisi kasutamine oli küll huvitav ja uudne meetod, kuid muus osas see film midagi köitvat ei pakkunud. Süžeeliinid, mis filmi kandsid, on juba küllaltki ära ammendunud. Vägivaldne kasuisa, esimene vahekord, narko proovimine, ahistustunne ühiskonna poolt jms. 2h ja 45min on liiga pikk aeg selliste teemade kordamiseks. Muidugi on filmil ka tugevaid külgi, kuid Oscarit küll ei vääri.

Vaidleksin sellele "been there, done that" dissile veidi vastu.
Filmid peegeldavad reaalset elu. Ja tihtilugu käsitlevad teemasid, millega loojad omavad mingit vahetut sidet. Esimesed kogemused - suhe, seks, uimastid - on murdehetked, milledel on mingis elusetapis tohutu tähtsus. Ja just selle tõttu tehaksegi neist üha uusi filme. Be-all and end-all lugu kellegi lapsepõlvest ei saa neid teemasid lihtsalt totaalselt kõrvale visata ja käsitlema jätta. Selliselt ei peegeldaks Boyhood reaalset kasvamise kogemust.

Ise arvan, et Boyhood on üks säravamaid filme möödunud aastast. Kõik hetked, mis Masoniga läbi tegin, mõjusid nagu momendid, mida keegi enda elule tagasi vaadates ka päriselt mäletama jääb. Lisaks oli väga hästi paigas see, kuidas lapsed on reeglina küllaltki passiivsed ja arvamused, hoiakud ning enda elu mõjutavate otsuste vastuvõtmine tekib alles aja jooksul. Palju vaoshoitum ja vähem plahvatuslik, kui teised... sama žanri filmid, kuid sellevõrra reaalsem ja mõjuvam. Väärib kogu kiitust.