Filmiveeb.ee foorum

Suured kurjad hundid
Big Bad Wolves (2013)

Iisraeli lavastajate-stsenaristide duo Navot Papushado ja Aharon Keshales tõid žanrifilmi Iisraelist maailmakaardile, olles teinud filmi "Marutaud" (2011), mis korraliku slasherina mehed filmiga ümbermaailmareisile viis. Nüüd on nad tagasi oma uue filmiga, mis ei ole üksnes teine žanrifilm Iisraelist üldse, vaid ka väga pingeline põnevik. Lugu, kuidas parajalt lohakas võmm ning kättemaksuihas pereisa saavad kätte mehe, keda peetakse sarimõrvariks, ei ole ainult hästi ülesehitatud müsteerium, vaid küsib ka väga olulise küsimuse: "Mida teeksid sina, kui keegi teeks liiga neile, kellest kõige rohkem hoolid?"

Film, mille näitlejatöid võib ainult kiita, mille süžee tõmbab mao krussi koos rünkpilvedena mõjuva atmosfääri ning sellise huumoriga, mis ööstki mustem... No kui juba nii palju head üles lugeda, ei tea, kuidas lausetki lõpetada - "Suured kurjad hundid" on üks värske ja põnev vaatamine.

- http://www.forumcinemas.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

Kindlasti on igaüks koperdanud mõne filmi otsa, kus lapse heaolu eest seisev vanem minetab igasuguse moraalitaju. "Big Bad Wolves" keerab sellele teemale vinti juurde, tuues mängu rohkem asjaosalisi kui niisugustes lugudes enamasti on, ja lisades vürtsi päris tõhusa koomikaga. Ühtlasi on film suuremas plaanis tagajärgedest, valedest otsustest, koletislikkusest. Millegi üle otseselt nuriseda ei oskagi - head on nii näitlejad, õhkkond kui lavastajatöö üldisemalt - aga see on kindel, et film võtab natuke liiga suure õiguse sadismi suurte taldrikutäite kaupa serveerida. Lõpus peaks olema katarsis, mingisugune lunastus; midagi helget, millest pärast mõttes kinni hoida. "Big Bad Wolves" tekitab lihtsalt tahtmise kuuma duši alla minna. Õnneks on heal huumoril leevendav mõju ja tõde on, et sedasorti filme on vahel tarvis.

Väga obskuurne taies. Iseenesest tore väike film. Mõnusalt jälgitav sündmustik-keeris. Päris kodujooks siiski pole: kohati häiris muusika imelik ülevõimendamine ja -sentimentaliseerimine. Täiesti suvaliste kohtade pealt läks orkester valjemaks ja üritati väga momenti sisse lükata, aga see mõjus pigem totralt. Sama ka slow-mo kasutamisega. Algustiitrid oleks imo võinud ainuke hetk olla nende jaoks. Mingi hetk oli seda juba nii palju, et tekkis tunne nagu Zack Snyder oleks lavastaja olnud.
Lõpp meeldis


Hea film, hea huumoriga, aga uuesti vast ei vaataks.

Pole olemas paremat reklaami kui Quentin Tarantino sõnad: "Aasta parim film! (2013)". Olles filmi näinud, ei ole raske näha, miks see teos Tarantinole sedavõrd imponeerib. Lugu "Suured kurjad hundid" on kirjutatud ja lavastatud Aharon Keshalesi ja Navot Papushado poolt, kes varem tõid vaatajani esimese Iisraeli õudusfilmi "Rabies", nüüd juba neli aastat tagasi. Meeste soov šokeerida ei ole kuhugi kadunud, nüüd on lisandunud korralikus koguses põnevust, müsteeriumit ja veidrat huumorit, millest tuleb kokku väga tõsiseltvõetav linalugu.

Filmi lugu ei ole midagi uut (ohvri isa otsib kättemaksu), kuid morbiidne, kohati humoorikas, äärmiselt stiilselt pakendatud müsteerium, thriller on alati teretulnud. Väga suures osas meenutab see film eelmise aasta ühte suurt üllatajat "Prisoners", kuid "Suured kurjad hundid" on julgem, verisem ja kõvasti lihtsam. Keshalesi ja Papushado on kokku pannud hästi läbimõeldud käsikirja ja kaasahaarava loo, mis hoiab tooli serval algusest kuni lõpuni. Eelkõige on film siiski thriller, mis kõditab närve ja tekitab küsimusi sarimõrvari tegeliku isiku suhtes, pannes päris tihti terve tegevuse üpris vaimselt haigetesse värvidesse. Vaatamine ei ole kõige kergem, seega iga filmisõber, kes ei talu võigast piinamist ja verist jõhkrutsemist, peaks selle filmi vahele jätma.

Suhteliselt kiiresti paneb linalugu paika emotsioonid (must huumor ja tülgastus), kui viskab kahtlusaluse peksmise ajal sisse veidrat huumorit ning koheselt peale seda näitab ekraanil püksid rebadel ilma peata väikest tüdrukut. Terve lugu kulgeb väga kiires tempos ning põnevuse hoidmine ei ole probleem. Suurepärased näitlejad ainult komplimenteerivad hästi kirjutatud karaktereid, suurepäraselt ülesse filmitud kohad, visuaalselt ilus stilistka annab hea atmosfääri ja muusika on hea tunde ning hästi tabatud emotsiooniga. Kohati on muusikaga üle mängitud, kuid see ei ole niivõrd häiriv kui ülimalt must lahendus, peale mida sooviks ennast pehme teki sisse ära peita.

Käsikiri on filmi kindel pluss, mis on rohkem intelligentne, kui esimesel pilgul oskaks oodata. Tugevalt õpetlik lugu ning inimlikkust lahkav teema leiab aega, et uurida ka kohalikku poliitilist pingestatust ja perekonnasuhteid peale traagilist sündmust. Lugu paneb mõtlema, et kui kaugele ollakse nõus minema, et enda last kaitsta ning kui kaugele oleksin nõus minema ise! Usun, et ühel momendil tulevikus, kui minu enda tütar hakkab poisse avastama, siis panen iga potentsiaalse kosilase seda filmi vaatama, et nad mõtleksid minu lapsele liiga tegemise tagajärgede peale. Kokkuvõtteks ütlen, et film on suurepärane thriller, mis julgelt segab näiliselt mittesobivad žanre ning saab sellega ootamatult hästi hakkama. Kindlasti soovitan vaadata.
Filmile hindeks annan korralikud seitse punkti. 7/10.

Tarantino vaimustust ei jaga. Minu jaoks täiesti keskpärane film.

Forza wrote:hea huumoriga, aga uuesti vast ei vaataks.

5/10