Filmiveeb.ee foorum

Haarang 2: Kõrilõikajad
The Raid 2: Berandal (2014)

Järg 2012. aasta hittfilmile "Haarang". Teine osa algab kaks tundi peale esimese sündmustikku ning jälgib taaskord ohvitser Ramat (Iko Uwais), kes peab seekord infiltreeruma Jakarta kuritegevuse sündikaadi ridadesse.

Loe täielikku tutvustust siit

Tundus ainult loogiline, et Evans peaks järje puhul võtma südameasjaks teha midagi veelgi mastaapsemat ning suurejoonelisemat. Ehkki "The Raid 2" ei jää vaheldusrikaste märulistseenide poolest esimesele filmile kaugeltki alla, annavad noore Evansi etteaimamatult tõsised taotlused alust kiita seda sootuks teistel põhjustel.
http://rlfstr.blogspot.com/2014/04/the-raid-2-berandal-2014.html

Nagu te teate, siis pikka juttu ma teha ei viitsi (kui just keegi kurikaga kõrval ei seisa, köhh, Jazz @ teatud ammune teema).

Mulle väga meeldis.

Tõsiselt kaunis film

4/5

Kannatab järgedele omase liigse laiahaardelisuse all ning seetõttu on esimene osa etem. Aga ega väga palju alla ei jää.

Nägin täna pubis jalkat vaadates mingi briti telekanali tv spoti, kus oli ühe kriitiku arvustuse tagline'ks pandud, et "The Dark Knight of action movies" vms ja ei saaks rohkem nõustuda. Tõepoolest mahukam ja suurem ettevõtmine ning ülimalt hea action. Ei ole palju filme, kus rusikakangelasi naudin, aga see ning selle eellane on kindlasti ühed nendest.

Märulimaailmas on Gareth Evans väga kuum nimi peale 2011 ilmunud filmi "The Raid: Redemption", mis jättis nii minul ka paljudel teistel peksufilmide austajatel suu lahti. Väga pikalt oodatud "The Raid 2: Berandal" oli kõike muud kui pettumus - totaalne õnnestumine. Iko Uwais on karismaatline löömamees, kes koos Evansi stsenaariumi, koreograafia ja lavastamisega tõstab märulifilmide taseme uuele kõrgusele.

Paar aastat tagasi sattudes koos sõbraga juba varsti triloogia esimest osa vaatama, siis ei olnud meil aimugi, et milline positiivne üllatus meid ees on ootamas. Tolle aasta parim märul vajas hädasti järge ning kaua oodatud teos on lõpuks meie kinodesse saabunud. Tahaksin tänada julgeid kinoinimesi (Siim?), et selliseid žanrikino filme ("Nümfomaan", "Suured kurjad hundid", "Borgman" jms) on hakatud näitama suurtel peavoolu ekraanidel. Kahe ja poole tunni pikkune meistriteos on täiesti teisest maailmast oma julguse, originaalsuse ja stiiliga. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud nii pika kestvusega märulit, kuid üllataval kombel ei muutu "Haarang 2" kordagi igavaks - algusest lõpuni täiesti pöörane andmine autodega, plahvatustega, tulirelvadega, nugadega, haamritega, kurikatega, lihakirvestega ja rusikatega.

Gareth Evans on saanud hakkama tõeliselt visuaalse kunstitükiga, mis ei ole märulite puhul kindlasti tavaline. Eelmisel aastal meie kinodes olnud "Suurmeister" oli visuaalselt küll suurepärane, kuid muu film ei olnud sedavõrd tasemel ja seega tasakaalust väljas. "Haarang" seeria esimene lugu tõstis Indoneesia rahvusliku võitluskunsti pencak silati suure huvi alla, mille keskmes on veelgi kiiremad käelöögid kui wing chun (Ip Man) stiilis, mille tegi kuulsaks näitleja Donnie Yen. "Kõrilõikajad" toob ekraanile üle mõistuse brutaalsed, detailsed, imelised ja muljetavaldavad võitlusstseenid. Esmakordselt näen reaalseid vigastusi ja tõetruud grimmi, mis liigub kaasa loo arendusega. Samuti on kadunud liiga võitmatud peategelased, kelle asemel on noor ja andekas Rama. Poiss teab, millal tasub ära joosta ning kui juba peab võitlema, siis valida kitsas koht, et vältida suuremat kambakat.

Stilistika on filmil tõeliselt badass, mis koos hästi valitud soundtrackiga loob külmavärinaid tekitavaid momente. Tõeliselt meeldejääv selline stseen on vangla õues toimuva kakluse alguses olev vaikne sissejuhatus, kus kolm meest astuvad läbi vihmasajuse hoovi. Narratiiv ei ole võib-olla kõige sügavama sisuga, kuid kõik karakterid ja aspektid on hästi esile toodud ja läbi võetud. Midagi ei jää unustusse, kusagilt ei hoita ennast tagasi ning sündmustik on ettearvamatu. Kindlasti peaks filmi vaatama minnes pidama meeles, et vägivalda on selles teoses ohtralt. Vägagi brutaalne ja verine teos oleks olnud sobilik peagi tulevale HÕFFile, mille korraldaja pidas enne esilinastust väga piinliku vigadest kubiseva kõne, mida edaspidi soovitaksin vältida. Lõpetuseks ütlen, et "Haarang 2: Kõrilõikajad" on kindlasti selle aasta üks parimaid teoseid, mida lihtsalt peab oma silmaga vaatama. Ainuüksi juba viimane võitlusstseen, mida filmiti 10 päeva ja planeeriti 6 nädalat, tasub terve filmi vaatamise.
Filmile hindeks annan tugevad kümme punkti! 10/10.

Kui need suurepärased võitlusstseenid kõrvale jätta, siis oli selline läbikukkunud katse moodsat idamaist Ristiisa teha. Liiga ambitsioonikas. Avatud keskkond andis palju võimalusi suurteks ja mitmekesisteks märulistseenideks, kuid loo suhtes oli esimese osa kinnine tegevuspaik, lihtne ja sirgjooneline süžee parem. Aga noh, kuna ma ainult märuli ja vägivalla pärast seda vaatamas käisingi, siis pettuma ei pidanud. Ootan järge ja ameeriklaste uusversiooni.

Mulle tundus ka, et sisulise poolega võeti natuke liiga suur amps.

Tervitus!

Mitu korda ma selle filmi jooksul selgelt ja kõlavalt "Aiiiahh!" laususin

Väga hea ülesehitus, emotsionaalne näitlemine, usutav valulävi ja meisterlik akrobaatika. See kuritegeliku maailma jonnakus, nooruslik naiivsus ja meeletu vägivald ujus muhedalt ja pingeliselt minuni. Pinge pidevalt kõrgustes. Hästi valitud muusika, mis järgnevaid möllustseene sisse juhatas.

Hindeks kukkus kõhklematult 10

Võib-olla ei jälginud ma väga tähelepanelikult subtiitreid, kuid minu jaoks jäi küll algus esimese filmiga väga seosetuks. Kuid siiski, hullu polnud midagi, sest ega see story päritolu polegi sellise filmi puhul eriti oluline (minu jaoks). Võitlusstseenid olid muidugi kunst omaette. Mingil määral on see järg esimesest etem, kuna story oli pisut sügavam ja keerulisem, mis pole sugugi halb, kuid siiski nagu eelpool juba mainitud, siiis ilma võitlusmärulita oleks see lihtsalt liiga tüüpilise gängisõja filmi moodi välja paistnud. Aga jah, hullu polnud midagi, igati tore filmike. 8/10

Kuna esimene sai värskelt ülevaadatud, tundus sobiv ka järjele lõpuks ometi pilk peale heita. Tõsi küll, esialgu plaanitust päev hiljem, kuna kaks ja pool tundi kestev film tundus unisele peale liiga riskantne ettevõtmine. Kui aga lõpuks vaatama asusin, tundus, et oleks võinud riskida küll. Ehkk teisele osale on oluliselt rohkem sisu ja tegelasi külge poogitud, on see kõik mõnusalt vahelduvas tasakaalus, nii et ei sisuareng ega ka väga brutaalne tampimine ei jõua liiga üksluiseks muutuda.
Kui millegi kallal nuriseda, siis mõne koha peal oleksin ehk soovinud pisut stabiilsemat kaamerat, kuid kuna montaaž siiski toetas näitlejate võimeid, ei häirinud see pooltki nii palju kui mõnes USA filmis, kus lisaks kaamera liikumisele tükeldatakse montaažilaual kogu märul mikrosekundilisteks juppideks.
Soovitan kindlasti esimese fännil ka seda vaadata, isegi kui sisu ehk liiga palju tundub olema (minu jaoks ei olnud), kuna märul on seda lihtsalt väärt.