Filmiveeb.ee foorum

Kurja kutsumine
The Conjuring (2013)

Enne Amityville’i oli Harrisville. Tõsieluline "Kurja kutsumine" jutustab loo paranormaalsete juhtumite uurijatest Ed ja Lorraine Warrenist, kes lähevad appi üksildases farmis elavale ja mustade jõudude küüsis vaevlevale perele. Võimas deemon, kellega Warrenitel tuleb rinda pista, osutub nende kõigi aegade koletumaks juhtumiks.

Film põhineb abielupaarist demonoloogide Ed ja Lorraine Warreni toimikutel. Filmi lavastajaks on üllatushiti "Astraal" looja James Wan, stsenaariumi autoriteks kaksikvennad Chad ja Carey Hayes ("Vahakujude maja").

Loe täielikku tutvustust siit

Äge treiler sellel filmil

Wan'i Insidious oli minu jaoks väga positiivne üllatus. Ootan nüüdki erutavat elamust.

Üldiselt meeldis, pole küll sama õudne kui "Astraal", aga see-eest on õuduse kõrval trilleri osakaal kasvanud. Eriliselt meeldisid Vera Farmiga ja Patrick Wilson ning autente 70ndate atmosfäär. Peamiseks plussiks näitlejate kõrval on see, et (suures osas) suudetakse vältida tüüpilisi õudusfilmide klišeesid. Igav ei hakka, pigem saab film üpris kiiresti läbi ja mõned korrad õnnestub korralikult ehmuda ka. Lugu ei ole küll teab mis originaalne, aga on kenasti jutustatud. Kes midagi väga jubedat ootavad, võivad pettuda.

7/10

uLtImAtEcRiTiC kirjutas:

---
üsna täpselt samad mõtted. Astraali puhul oli vist üllatusmoment minul vähe suurem (sai täiesti juhuslikult kinni satutud) ja see tundus siis ka hoopisrabavam.
Kurja kutsumine on ikkagi väga korralik sooritus Wan'ilt ja näitlejatelt. Õudusgenre tunduks justkui üsna tühjaks pigistatud olevat neil pävil aga selle filmi puhul vähemalt minul igav ei hakanud.
Võibolla veidi pani kukalt sügama, et


aga kuna õudutrillerit, mis lõpuni vastu peab, on üsna vähe praegu kinodes, saab Wan kõik andeks.

tooge peale astraali 2. peatükk.

Kui sa kuulud nende imbetsillide sekka, kes tulevad kinno naerma, kui film seda ilmselgelt ette ei näe, või oma mobiiltelefoniga sõnumeid saatma või sõpradega juttu ajama, siis võta teatavaks, et ma vihkan sind. Väga-väga vihkan sind. Mürsikutest krääksulõustad on mind varemgi häirinud (vt "Evil Dead"), kuid tänane "The Conjuring" ületas igasugused taluvuse piirid ja sundis mind kaaluma poole pealt lahkumist. Paremat kätt mängib tüdrukuterida S3'dega, tagant kostub stabiilsete sagedustega jutuvadinat ja iga äkilisema koha peale filmis vallandub üle saali naerupahvakas. Mul pole selle vastu mitte kui midagi, kui mõni koht, mis pole naljana mõeldud, sulle naljakas tundub... aga palun hoia seda enda teada ja ära huilga nagu lammas. Sorri, et ma bitter fuck olen, kuid see häirib mul sita punaseks. "Insidious"-i järge vaatan ilmselt kodus, sest pole mitte mingit soovi järjekordsest võimalikust debiilikukoosolekust osa võtta. Mitte kunagi varem pole lambakarjast kinopublik võimalikku head elamust niivõrd palju nullinud.

Film, nii palju kui ma seda eelmainitu kõrvalt kuulsin ja nägin, oli hea. Mitte selle sajandi efektiivseim lailevi-õudusfilm nagu seda on isegi nimetatud - lihtsalt hea. Mitte võrrelda seda "Insidious"-iga on kahjuks võimatu ja minu arust töötas viimase kasuks, et ta oli kohati päris high concept, isegi kui osa sellest võis jabur välja paista. Further ja see õmblusmasinaga Darth Maul lihtsalt mõjusid uudsena ja lausa võõrastavalt. "The Conjuring" on klassikalisem "uksed kriuksuvad ja ringi jooksevad tontlapsed" õudukas ja tee sellist asja kui hästi tahes, ikka mõjub äraleierdatuna. Põhilised sisuelemendid on ennast ammendanud ja isegi James Wan ei suuda sellesse oma hämmastavalt nõtke taktikepiliigutamisega mingit värskust tuua. Aga õudusfilmilavastajana on tal tohutu - võiks öelda, et erakordne - oskus hoida sõrme vaataja pulsil, teda marionetina kasutada ja kenasti aru saada, millal ta hinge kinni hoiab ja millal ta mõtted hajuma hakkavad. Ja siis böö! Ja siis kriuks! Vähesed lavastajad oskavad valgust, varje ja muud sarnast nii tarbekalt ja kasupüüdlikult ära kasutada. Leidsin end ka mõttelt, et meil on ju peaaegu kõigil olnud elus situatsioone, näiteks lapsena, kus hakkad järsku kartma ja vaatad kappi või voodi alla ning leiad kinnitust, et seal polegi midagi. Tavaliselt ollakse õudusfilmide puhul harjunud, et ikkagi ON midagi, aga Wan näitab täpselt, et ei ole. Alguses. Ja nii tekib vaatajatel sellise hetkega mingil määral isiklik kontakt.

Tema filmide analoogiks on minu arust selline olukord: mõni näljane kiskja tahab looduses pahaaimamatut hirve kätte saada. Hirv sööb alguses muretult rohtu, muutub siis padrikust kostuvat heli kuuldes ärevaks, aga saab aru, et ohtu polnud ning jätkab rohu kallal maiustamist. Kostub uus sahin. Järsku ilmub kiskja perse juures välja jahimees, kes ta maha laseb, samal ajal hirv paneb pauku kuuldes putku ja lendab kosest alla.

Tasuks lisada, et jäi häirima ka filmi kergelt läbimõeldamatu konstruktsioon, näiteks Annabelle'i-nukk - üks filmi creepymaid elemente - jäi lihtsalt kuidagi alakasutatuks. Also: The Real Annabelle Doll from "The Conjuring"

James Wan'i sõnul

Olen eelnevate kommentaaridega (k.a Ralfi vihakõne) üldiselt nõus, tho mulle meeldis vist film pisut rohkem. Peale "Astraali" olin natuke pettunud, sest polnud piisavalt hirmus, kuid "The Conjuringi" julgeks isegi sajandi õudseimaks teoseks nimetada. Kindlasti mängis mingit rolli ka see, et üht vaatasin ma kodus ja teist kinos suurelt ekraanilt, aga usun, et üldiselt jääks muljed ikka samaks. Midagi konkreetsemat ei oskagi öelda, 8/10 film.

Ralf wrote:James Wan'i sõnul

Spoiler :

lõpus mainitud Long Islandi case on teine kuulus juhtum, mille kallal Warrenid töötasid ja millest järg räägib.

IMDb-s

uLtImAtEcRiTiC wrote:Peamiseks plussiks näitlejate kõrval on see, et (suures osas) suudetakse vältida tüüpilisi õudusfilmide klišeesid.

Minu aust oli pigem vastupidi, kõik klišeed mis vähegi võimalik, olid sisse topitud. Vahepeal kiskus ikka väga huumoriks ka, mingid peldikunaljad and whatnot. Selle šeriffi tegelaskuju oli niivõrd out of place võrreldes kõige muuga, et rahvas hakkas juba tema ekraanile ilmumise üle naerma.
Üldiselt oli suurem osa sündmusi niivõrd etteaimatavad, et kohutav, selletõttu läksid enamik jump scare'idest minust ka kenasti mööda. Mis mulle aga meelisid, oli äge kaameratöö ja mõnus creepy vibe, mis pidevalt õhus oli.
Sellegi poolest pettunud

ruut wrote:Selle šeriffi tegelaskuju oli niivõrd out of place võrreldes kõige muuga, et rahvas hakkas juba tema ekraanile ilmumise üle naerma.
Üldiselt oli suurem osa sündmusi niivõrd etteaimatavad, et kohutav, selletõttu läksid enamik jump scare'idest minust ka kenasti mööda. Mis mulle aga meelisid, oli äge kaameratöö ja mõnus creepy vibe, mis pidevalt õhus oli.

Šerif ja too asiaat olid minu lemmikud tegelased just selle poolest, et lisasid ülitõsisesse filmi pisut nalja ka, mis ei olnud (imo) samas üldsegi kohatu. Pigem mõjus see nagu puhkepausina pideva hirmutamise vahele. Jump scare'ide etteaimatavuse osas olen nõus, aga need töötasid siiski... vähemalt minu peal. Kaameratöö oli tõesti hea, eriti jäi meelde koht, kus

Meeldis ka üks pikem kaameravõte, kus kaamera liikus alumiselt korruselt mööda trepimadet ülakorrusele. Köögis ja ülemise korruse magamistoas toimuvat näidati siis ühes plaanis.

"A complete 2-story house was built inside a soundstage. This way I could shoot continuously from bottom to top floor."

Ralf wrote:Meeldis ka üks pikem kaameravõte, kus kaamera liikus alumiselt korruselt mööda trepimadet ülakorrusele. Köögis ja ülemise korruse magamistoas toimuvat näidati siis ühes plaanis.

Eilse õhtu tipppunkt, väga äge võte, indeed.

Ei, kui nende kahe comic relief tegelase peale naerdi, siis see mind ei häirinud, pidigi vaimukas olema... Sama ei saa aga minu arust öelda selle peaga vastu riidekappi tagumise kohta.

Ralf wrote:Ei, kui nende kahe comic relief tegelase peale naerdi, siis see mind ei häirinud, pidigi vaimukas olema... Sama ei saa aga minu arust öelda selle peaga vastu riidekappi tagumise kohta.

Mina muigasin selle koha peal, sest ka see oli niivõrd neetult etteaimatav, et jube.