Filmiveeb.ee foorum

Täitsamehed
Stand Up Guys (2012)

"Täitsamehed" on karm, kuid liigutav märulikomöödia pensionile läinud gangsteritest, kes ühendavad oma jõud viimast korda üheks suurejooneliseks õhtuks. Peaosades Oscari-võitja Al Pacino, Christopher Walken ja Alan Arkin.

VAL (Al Pacino) on just vabanenud vanglast, kus ta istus 28 aastat, kuna keeldus andmast üles üht endaga lähedalt seotud kurikaela. Tema parim sõber DOC (Christopher Walken) korjab ta peale ning peagi ühinevad nad kolmanda vana sõbra HIRSCHiga (Alan Arkin). Nende side on tugevam kui ei kunagi varem ning üheskoos meenutavad nad vabadust, mida on kaotanud ja kätte võitnud, läinud ja tulnud lojaalsust ning möödunud hiilgepäevi. Ja hoolimata turjale kogunenud aastatest on neil piisavalt jaksu, et oma sõna taas maksma panna. Kuulid hakkavad taas lendama, kui nad üritavad teha tasa kaotatud aastate jagu kelmusi, narkootikume ja seksi.

Paraku on ühel sõpradest ohtlik saladus – üks endine maffiaboss on pannud ta võimatu dilemma ette ning aeg selle probleemi lahendamiseks on otsa lõppemas. Samal ajal, kui meeste legendaarne liit on taas jalgu alla saamas, muutub nende olukord üha rohkem meeleheitlikumaks ning neil tuleb oma minevikuga tõsiselt silmitsi seista.

www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Okei duett (Arkin jäi ikkagi tagaplaanile, see on suuremas osas Walkmeni/Pachino rodeo).
Meeldis selle filmi rahulik ja vaikne, kergelt meditatiivne õhustik, aga üldiselt midagi väga tähelepanuväärset selles ei leidu, ja ma ei suudagi vist välja nuputada, kas peamine süü lasub stsenaristil või režissööril, sest ühest küljest nagu tundub, et paberil võis see asi täitsa kobe olla ja lavastaja Fisher Stevens suutis õiget tooni leidmata asja nässu keerata, või siis lihtsalt stsenarist oli ilma peas lugu täpselt välja joonistamata ning kindlat marsruuti omamata otsustanud ükshaaval stseene kirja panema hakata. Sellest siis ka selle filmi kergelt "sihitult ekslev" feel ?
Need olidki nagu kaks suurimat probleemi: 1) film ei paistnud teadvat, kas ta on draama või komöödia ja siis kippus nende kahe žanri vahelisel ristteel kõikuma, suutmata kindlat suunda valida; 2) süžeelise külje pealt on teos meeldivalt kompaktne, aga täispikkuse välja venitamiseks on "täidet" lihtsalt päris palju, alustades forgettable litsimajastseenidest ja lõpetades lihtsalt mitte mingit eesmärki teenivate pisi-storyline'idega.
Esimesed 15 minutit olid kohati nii naljakad, et oleks passinud, kui oleks täiesti komöödia peale välja mindud. See oleks andnud mõningast õigustust ka nendele prostistseenidele... vist.
Pacino ja Walkmeni karisma töötab muidugi filmi kasuks ja päästab selle täielikust koomast, ometi on tegu häirivalt passiivse tükiga, mis üritab "In Bruges" tüüpi krimkadelt šnitti võtta, kuid kannatab meeleoluvaeguse all. Kui selline veterannäitlejate kahurivägi sulle end sülle poetab, pane nad paremini ekraanil elama kui niisama tühja muhelema ja autosid varastama. Aga siiski... mingi sarm filmil siiski oli. Mõjus kerge luuletusena. Selle õrnalt valgustet' öhe sees, mis enamike stseenide taustaks oli, leidus melanhooliat.

Viimased 5 minutit ei läinud üldse mitte.

Film ütleb kohe publikule ära lõpu - Doc peab tapma ära Val'i. Terve film on seatud ülesse pannes meid uskuma, et seda ei juhtu ning lootma, et leitakse teine lahendus. Selle tõsise ja kurva teema kõrvale pakutakse publikule palju palju väikeseid kõrvallugusid nagu Doci paljud rohud, mida vanaduses peab võtma, meeste käik lõbumajas (kolm korda), Doci ja tema lapselapse südamlik lugu ning Hirschi ja tema tütre lugu. Kõik lood on äärmiselt meelelahutuslikud, kuid erineva meeleoluga. Vahel saame palju naerda, siis võib-olla isegi nutta. Eriti kurb on Pacino kõne...ning suurepärane esitlus. Film kõigub mitme žanri vahel väga julgelt ning pean ütlema, et teeb ära suurepärase töö. Oleksin ise soovinud näha paremat lõppu ning rohkem lahendusi kui need, mida film meile pakkus, aga siiski - tulemuseks on üks eluline kunstiteos.
Minu lemmikkohad filmis on Pacino monoloogid. Tema nende ettekanne on super kuubis, kus see hääl ja miimika lähevad otse südamesse ning momendil, kus räägib, kuidas Doci maal aitaski temal näha päikesetõusu külmas kongis, pani mind tahtma teha mehele üks suur kalli. Samamoodi Pacino kõne surma ja lahkumise kohta haua juures on suurepärane. Idee, et me sureme maailmas kaks korda - esimene kord kui meid maetakse ning teine kord kui maailmas keegi ütleb viimast korda meie nime, on ütlemata sügav ja tõsi.
Hindeks tugev 9/10.

Põhjalikumalt ja lähemalt saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/03/stand-up-guys-2012-meeliulendav-lugu.html.
Tagasiside ja mõtted on alati teretulnud.

Häid filmielamusi

Minu jaoks jäi ikka väga leigeks - igav ja ülepingutatud. Mitu piinlikku kohta, kus lihtsalt üle näideldi, näiteks ei ole Pacino (kes mulle muidu meeldib) terve oma pika karjääri jooksul omandanud, kuidas nutmist teeselda ja selliseid hetki oli veel ja veel. Dialoog tundus kohati kui lapse kirjutatud, Walken pidi seejuures totralt aeglaselt ja võltsilt veerima, et tema diktsioonist veel midagi aru saaks.

Viagra-naljad on kulunud, tantsukoht oli samuti eriti mage, milline naine selle peale sulaks? Ja see matmine, kuidas keegi sellise asjaga nõus saab olla: aa, võtsite mu isa hooldekodust ja pidutsesite ta surnuks, no läheme siis ja matame ta suvaliselt maha. Sentimentaalsust, mida läbivalt otsiti, ei suudetud luua, seejuures ei aidanud kaasa oodatud mage lõpp. Mõned naljad, peamiselt tänu näitlejate enda sarmile ja kohati vahva edasi-tagasi käimine. "Righteous Kill" oli siiski parem.

4/10