Filmiveeb.ee foorum

Jumal õnnista Ameerikat
God Bless America (2011)

Lahutatud, töötu, tõenäoliselt surmavalt haige, kibestunud tänapäeva Ameerikast - need on tõsiasjad, mis keerlevad igapäevaselt ümber Franki (Joel Murray) elu. Kuid peagi saab tal sellest kõigest kõrini ning selle asemel, et lõpetada oma piinad läbi kuuli, otsustab ta ühe noore tütarlapse eestvedamisel tappa hoopiski need, kes on vastutavad Ameerika kultuuri allakäigu eest.

Loe täielikku tutvustust siit

Kuna #jalkaveebi hetkel segada ei saa siis kirjutan siia pigem. Olen seda filmi juba mõnda aega oodanud , traileri nägemisest alates, aga olles nüüd ta lõpuks ära näinud pean tõdema, et ma ei saanud lahti tundest nagu trailer oleks mulle juba kogu filmi reetnud. Ning seda mitte tüüpilises mõttes: trailer ei spoili otseselt mingeid nutikaid dialoogimomente või naljakaid hetki, see lihtsalt paneb kohe esiplaanile kõige, mis filmil öelda on ja noh, kui seda saab juba kahe minutilise traileriga teha, siis täispikk film suurem asi olla ei saa. Tõepoolest, peategelane Frank on üks kinemaatiliste klišeede extravaganza (lahutatud keskeas äsja vallandatud küüniline jorss) ning täpselt nagu tema teismelisest kaaslane, tundub ta nagu lavastaja suuvooder, mitte reaalne tegelane. See tüdruk on pisut nagu see kinotöötajast deus ex machina-neeger Inglourious Basterds'is: põhimõtteliselt üks viis plot'i edasi ketramiseks ja muud ei midagi. Ka kogu tegevus filmis kubiseb juba nähtud momentidest (kaadrid Westboro Baptist Church'i töllakatest ja muu sarnane) ning tundub nagu rongkäik ühelt vihaselt monoloogilt teisele, olgugi et mõned neist on tõesti head. Eriti istus mulle filmi alguses vestlus Frank'i ja töökaaslase vahel. See sama dialoog võtab veel kord kokku, mida traileri läbi juba hoomata on ning ülejäänud filmi kestel oli mul tunne, et Bobcat ehk arvab, et inimesed kes seda filmi vaatavad, on sama lollid kui inimesed keda ta kritiseerib ning neile peab vägisi lusikaga oma ideed söötma veel ja veel. Kuigi mulle meeldib filmi point igati, siis eriti peenelt seda käsitletud siin ei ole. Öeldakse otse välja nagu asi on, aga kuigi see kõlab hästi paberil siis väga huvitavat filmi Bobcat'i vihapurse siiski ei tee.

Risko wrote:Bobcat ehk arvab, et inimesed kes seda filmi vaatavad, on sama lollid kui inimesed keda ta kritiseerib ning neile peab vägisi lusikaga oma ideed söötma veel ja veel.

Satiir ja sõnum oli tõesti võimendatud ja ülepingutatud punktini, kus tundus, et seda lihtsalt vägistatakse sulle sisse, aga sellist muljet mul ei jäänud - küll aga sisaldas film ise teatud määral elemente, mida samal ajal kritiseeriti. Näiteks sõnub peategelane, et kõik on muutunud nii šokeerivaks, et poleks midagi imestada, kui "2 Girls 1 Cup"-is olnud neiudel peatselt televisioonis kohtingusaade oleks, samas sisaldab antud film ise stseene, mis on pelgalt shock value peale välja mängitud (imiku tapmine) - ei tea, kas sellega siis üritati mõtet tõestada või ongi film osa käsitletava teema masinavärgist? Lähenemine oli muidugi õige. Ma pole küll ameeriklane, ent ma tegelikult kahtlen sügavalt, kas olukord tegelikult ongi nii hull kui näidata püüdi... aga nagu mainitud, siis eks satiir oligi väga in your face ja nii võibki jääda mulje, et autor suhtub kaasaegse kultuuri (olematutesse) väärtushinnangutesse äärmuslikult. Uwe Bolli "Postal"-i puhul on vähemalt selgelt aru saada, et jaburus on taotluslik. Võib-olla komöödia pole sellise teema jaoks täiesti sobiv žanr.

Ralf wrote:Satiir ja sõnum oli tõesti võimendatud ja ülepingutatud punktini, kus tundus, et seda lihtsalt vägistatakse sulle sisse, aga sellist muljet mul ei jäänud - küll aga sisaldas film ise teatud määral elemente, mida samal ajal kritiseeriti. Näiteks sõnub peategelane, et kõik on muutunud nii šokeerivaks, et poleks midagi imestada, kui "2 Girls 1 Cup"-is olnud neiudel peatselt televisioonis kohtingusaade oleks, samas sisaldab antud film ise stseene, mis on pelgalt shock value peale välja mängitud (imiku tapmine) - ei tea, kas sellega siis üritati mõtet tõestada või ongi film osa käsitletava teema masinavärgist? Lähenemine oli muidugi õige.

Nõustun. Võib-olla Bobcat lihtsalt lootis, et mõni filmis kritiseeritutest Jersey Shore'i õlidest satub seda filmi vaatama ning üritas sellele publikule filmi võimalikult seeditavaks teha. Kordamine on tarkuse ema. After all, nendel, kes juba tema vaadetega nõustuvad ei ole siit filmist suurt midagi saada ning see ongi üks vigasid minu meelest. Kui ma nüüd peaks valima millisest filmist Bobcat oleks pidanud eeskuju võtma siis ilmselt vana hea Fight Club - mitmeti kattuva sõnumiga, aga esitletud läbi huvitavate tegelaste ning palju hoolikamalt ja vaoshoitumalt.

Panin samuti tähele kerget silmakirjalikku ebakõla filmis toimuva ning selle sõnumi vahel. Mulle näis see nagu väga obvious lõks kuhu filmitegija võib kukkuda, seega ma olin veendunud, et mingi hetk juhib film oma vägivaldsele sisule tähelepanu. Ma ootasin mingit meta stseeni, kus Jack ehk vaatab kaamerasse ja süüdistab siis publikut selle eest, mida nad vaatama on tulnud. Oleks klappinud juba mainitud in-your-face taktikaga. Kahjuks film mingit iseteadlikkust ei paista demonstreerivat seega ma ei teagi, mida arvata.

Arvan, et olemegi filmi nõrkused väga kenasti välja tuua suutnud.

Nojah, kui mingit asja kogu aeg halvast küljest filmida, siis sedamoodi saaks isegi Eestit halvas valguses näidata ;) Aga tegelikult oli siiski hea film, ilmselgetesse asjadesse ninapidi sisse surumine ei häirinudki väga, kuid televisioon maalib just sellise vastiku pildi sealsest ühiskonnast küll, avalik mõnitamine, teiste seisukohtadega mittearvestamine, pealiskaudsus jne. Peategelaste vestlused olid isegi päris nauditavad. Lõpupuänt oli tip-top, kus Frankile sai selgeks, et idioodid just ise tahavadki sellised olla

Annaks kokku 9 punkti, suures osas selle eest, et I'm Not Like Everybody Else

Mulle meeldis ja 8/10

Ladna film. Ei salga, et osad ideed on ka endal peast läbi käinud (eriti see, mis kinos juhtus).

Ei midagi erilist aga täitsa ok.