Filmiveeb.ee foorum

Räpane amet
Killing Them Softly (2012)

Maffia, pokker, must raha – kõik see iseloomustab intrigeerivat põnevikku"Räpane amet", mis põhineb ameerika kirjaniku George V. Higginsi bestsellerist krimiromaanil.

Filmi tegevustik toimub keset 2008. aasta majanduskriisi ning seda iseloomustab hästi filmis kõlav mõte: "See ei ole siin riik. See on Ameerika. Ja Ameerika - see on äri. Räpane äri." Paradoksaalne, aga majanduskriis mõjus kõige rängemalt gängsteritele, röövides neilt nende ebaausalt teenitud raha. Ebaseaduslikud mängud on ainukesed järelejäänud kasumiallikad selles varimajanduses. Kui aga maffia kontrollitud pokkerimängus toimub röövimine, saadavad maffiabossid olukorda lahendama oma jokkeri – armutu "musta pesu pesija" Cogani (Brad Pitt).

Tänavusel Cannes'i filmifestivalil kriitikute ja ka publiku kiidusõnu pälvinud karmi krimipõneviku kesksetes rollides löövad lisaks Oscari nominent Brad Pittile kaasa veel James Gandolfini, Ray Liotta, Richard Jenkins, Sam Shepard ja paljud teised. Filmi lavastajaks Andrew Dominik ("Chopper", "The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford").

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Natuke lugemist, Andrew Dominiki ja Brad Pitti järjekordne võidukäik?

"Wickedly cynical and surging with furious anger, "Killing Them Softly" won't be for everybody. As a straight up genre flick, it's an anti-thriller"

"Is this the first economic/political gangster movie ever made? All we know is want to see it again to keep digging into this dense and penetrating film. Easily a contender for one of the best movies of the year, "Killing Them Softly" pulses and burns in a way few films ever do."

http://blogs.indiewire.com/theplaylist/cannes-review-andrew-dominiks-killing-them-softly-starring-brad-pitt-20120522?utm_source=dlvr.it&utm_medium=facebook

Poster

Cannes Review: Brilliant & Angry 'Killing Them Softly' Is The Anti-Thriller For Our Times

Igav. Venis kohati ikka jubedalt ja kui mingi sõnum nende non-stop Obama kõnedega kohale pidigi jõudma, siis minuni see ei jõudnud. Bradi tegelane polnud midagi erilist, oleks oodanud midagi paremat a la Benicio Del Toro "Savagesis". Richard Jenkins ei sobinud minu hinnangul üldse rolli ja Gandolfini.. tõsiselt?! + need kaks röövlit. Ray Liotta mõjus ainsana positiivselt, aga teda kasutati minimaalselt.

Tempo puudus täielikult. Umbes samal tasemel kui "Rampart", "Savages" oli juba pisut parem. Kõike ei saa ka majanduskriisiga siduda.

4/10

Üsna mõttetu film Brad Pitti jaoks. Mitte sugugi halb, aga lihtsalt märkamatu. Pitt ise ka siin midagi erilist polnud, pigem meeldisid kõrvalosalised, eriti see Frankie. Obama värgile ja sellele ühtse rahvuse jamale ei saanud täpselt pihta - kuidas see filmi üldise sisuga seotud oli?

Panin päevikusse juba veidi kõrgema hinde ära, aga peale nii negatiivset juttu oleks 6/10st kõrgemat imelik panna. Nii et muudan.

2/10

Märksõnad "igavus" ja "aegluup" kirjeldavad seda filmi päris hästi. Kaadrid üritati vaatajani eriti aeglaselt edastada, lisaks sellele pidev andmine ja möll, mis kuhugi ei viinud. Muudkui majanduskriis ja räpased mängud, vürtsitatud presidendi kõnedega - oleks siis lihtsalt tõsine gängsterifilm, oh ei, taheti vist jälle mingit äärmiselt tähenduslikku mõtet edasi anda, mida ma kahjuks ei mõistnud, hea meelega oleks saalist välja jalutanud.

on siis tõeti nii jube film ? , ise pole veel näinud ja väga pole aega ka raisata mõttetuste peale ... mhh, ma ise lootsin ikka , siin inimesed loobivad 9said ja 10neid aga näe võta näpust...

Pask. Filmi ainsaks heaks küljeks on tugev näiteseltskond, Richard Jenkins taas oma võimete imelisel kõrgusel ja Brad Pitt silmnähtavalt nautis seda rolli, aga ... jah... väga nirune ja läbimõeldamatu kompassita ning GPS-ita ringiekslev puder. Räpane värk tõesti.

Äsja sai seoses Boardwalk Empirega loetud päris palju prohibiton era hittimiste ja hitmannide enda kohta. Vennad telliti kuskilt Clevelandist või Chicagost kohale ja tõmbasid 3-4 päevaga 8 tegelast kirstu ja vut-vut koju tagasi järgmist tööotsa ootama. Ei mingit skeemitamist, mõnele koputati lihtsalt uksele ja sai ukse peal tina, teine lasti maha telefoniputkas, kolmas sai pargis keset päeva paugu kuklasse, neljas leidis otsa kui oli purjus peaga keset tänavat magama jäänud ... Ja nii edasi ja edasi.
Ei olnud mingid spets väljaõppega assassinid, tavalised pereinimesed reeglina, lihtsalt selle vahega, et õigel ajal käsi ei värise ning suudavad kaine peaga mõelda olukordades kus ülejäänud inimesed paanikas peitu jooksevad. Suuresti kogu trick of the traid.

Aga filmist ka - mõnusalt lühike, konkreetne ning endale lõpuni ausaks jääv meistriteos. Nautisin igat minutit.

Shotgun love

Võimas värk. Poleks midagi sellist isegi Dominikult oodanud. Kriminaalse allmaailma tehingute ja USA majanduskriisi tagamaade, mahhinatsioonide samastamisele toetuv väga palju mõtteid tekitav krimidraama, mis tugineb peamiselt dialoogistseenidel, et lahata Ameerika kui räpase äri erinevaid tahkusid.

Stilistika koha pealt on Dominik väga omapärane. Kõik valikud ja ideed, mida ta visuaalses mõttes jagas olid väga spot on. Eriti nautisin algustiitreid. Juba sel hetkel kui algas plaksutamine, Obama kõne, tunnel, paberid tühermaal ja külmetav vennike kõndimas. Ilus pilt. Väga eriskummaline lähenemine, aga töötab juba seetõttu, et kõik elemendid (näiteks tegelaste suhtes alates kahest õnnetust röövlinäost ja lõpetades Gondolfini Mickey`iga) olid täpselt läbimõeldud, et püstitada räpase äri temaatika ja seda igas järgnevas episoodi üksikasjalikult lahata. Kõik see üks suur ja mõjuv allegooriga USA majanduskrahhist.

Häiris aga liigne otsekohesus. Dominik ei varjanud mitte midagi. Tundsin vahel, et ta söödab mulle liiga palju ette ja ei lase ise mõelda. Justkui nagu ta ei tahakski seda Aga tänu stseenide pikkusele, kus iga ilme, näokrimpsutus ja ohe seoses oma elu majanduse raske olukorraga olid vägagi tähelepanuväärsed, ei kippunud see liigne otsekohesus väga häirimagi.

Jackie viimased laused tõid naeratuse näole. Brad Pitti, Jenkinsi ja Gondolfini rollid olid väga piiratud, aga oma piiratuses just nimelt väga mõjuvad.

Ja need kaadrid:


4/5

Andrew Dominik oli juba pärast Jesse James`i huviorbiidis. Nüüd on ta juba lemmik

Suurepärase tempo, pingestatuse, voolavuse ja karakterite esitusega ebatavaline thriller maffia elust raskel ajal. Püsiv otsekohesus rääkis täpselt kaasa filmi jooksul tekkinud mõtetega.
Ameerikat kujutati kui laastatud tühermaad või siis pigem Ida-Euroopas asuvat endist nõukariiki. Selline ekstreemne kujutus reaalsusest, mis on küll olemas ka päriselt, kuid on tõmmatud kusagilt suuremast tervikust välja.
Samas stiliseeritud peksusteenid ja hukkamise meetodid viisid juba vanakooli maffia juurde tagasi. Mingi määral. Lavastus on super. Iga kaader oli kui kunstiteos. Kaamera liikumine koos tegelastega, kalduvus jääda ühe kaadri juurde, väike lõigete arv ja Dominiku suunataju lõpu osas moodustasid minu jaoks küll suurepärase ja isegi mõnevõrra üllatava elamuse. Nii selgete seoste, allegooriate ja sümbolitega tõsist filmi pole ammu näinud, aga see muutiski huvitavaks.
Eriti need dialoogid. Võikski kuulama/vaatama jääda.

Huvitav, teistest selgelt eristuv ja eelkõige üllatav.

8/10