Olgu, uudiste alateemas kirjutasin sellest, aga kuna Kaido tuli ja rikkus kogu lõbu ära, muljetan "White Christmas"ist seekord õiges teemas. Ning pisut põhjalikumalt.
Introspektiivne ja müstilise atmosfääriga seriaal jõuluvaheajaks kooli jäänud õpilastest, kes üritavad välja selgitada neile kurja ja ähvardava sisuga kirja saatnud inimese identiteedi. Põhiline põhjus, miks ma seda jumaldan, on see, et "White Christmas" pakub palju mõtteainet inim- ja käitumispsühholoogia alal. Kaheksa episoodi pole tõesti üsna palju seriaali kohta, aga kogu seriaali vältel pendeldab edasi-tagasi küsimus: "Are monsters born or are they created?" ehk siis lahatakse inimloomuse tumedamaid külgesid, ja samas võtab kenasti kokku mu paar mõtet näiteks sarimõrvaritest, mille kohta olid mul vahepeal omad teooriad olemas. "Are monsters born or are they created?" - see küsimus annabki seriaalile mõnusa psühholoogilise ja filosoofilise väärtuse.
White Christmas"ist on mulle meelde jäänud intrigeerivat psühholoogilist tsitaati, näiteks:
"What interests me is you students. Your faces when alone and the faces you show to others are different."
Või siis teine lemmik:
"If you really hate someone, you don't make it obvious. It's only when you dislike them that you pick fights and swear at them. That's when people know. If you really hate someone, it's done in secret. Not even the one being hated knows."
Minu silmis tabavad need naelapea pihta, eriti kui konteksti arvesse võtta, et Lõuna-Korea keskkoolielu on reaalne põrgu maa peal, kus õpitakse reaalselt ligikaudu 16 tundi päevas, ning Lõuna-Korea kuulub ühe kõrgeima suitsiidimääraga riikide hulka maailmas. Seriaalis kujutatud Susin High on iseseisev privaatkeskkool, kus õpivad 0.01% riigi parimatest õpilastest, kõik muud tegevused peale õppimise on keelatud. Ühiskonnast eemal ja eraldatud keskkool mägedes, mille konstrueerimisel on kasutatud Louvre' mudelit. Pühad on loovutatud (kuid kord aastas lubatakse neile vabadust - kaheksapäevane jõuluvaheaeg) ja vanemad külastavad minimaalselt. Seda võiks kutsuda koguni karistuseks. Susin High'i õpilased kutsuvad seda kolmeaastaseks Alcatraziks. Õpilased peavad selles klaaspüramiidist koolis elama kolm aastat, samal ajal kartes läbikukkumist. Kusjuures, huvitav fakt: mu korea sõbra sõnul eksisteerib
selline keskkool päriselt Lõuna-Koreas, kus õpivad vaid 0.01% riigi parimatest õpilastest, kuid mitte nii äärmuslikes tingimustes.
Kui esimese osaga alustate, on vaatamist raske pooleli jätta. Kaljuriidepuud hoiavad uudishimu järgmise episoodi suhtes üleval. Ei taha liiga palju ära öelda, aga esimesed neli episoodi on müstilised (kolmanda episoodi lõpp oli lausa hirmuäratav, et ajas kananaha ihule) ja keskenduvad kirja saatja leidmisele, kuid viiendast episoodist võtab seriaal hoopis teise suuna ja süngema meeleolu. Jäise ja müstilise atmosfääri loomisele aitab kaasa ülivinge OST. Samuti ei saa mainimata jätta tugevat režiid, veenvaid rollisooritusi ja meeldejäävat kaameratööd.
Tegelaskujud, õpilased, on viimistletud ning mõnedki neist teevad seriaali vältel väga suured karakterimuutused. Igaühel on oma taust ja lugu, mida rääkida. Lahatakse erinevaid teemasid. Mu lemmiktegelane oli "Plague" Jo Young Jae, kes jättis alguses üsna tüütu ja tüüpilise koolikiusaja mulje, aga hiljem toimus tema tegelases suur muutus, mis läks nii hinge.
Viis korda vaadatud, mitu korda sõpradele soovitatud (ja mõnikord näidatud esimest episoodi), kuid kedagi pole seni külmaks jätnud. Tuleval jõuluvaheajal on plaanis uuesti vaadata.
