Filmiveeb.ee foorum

Järeltulijad
The Descendants (2011)

Oscari-võitja Alexander Payne ("Külili") jutustab Havail aset leidva, vahetevahel humoorika, teinekord traagilise loo mehest nimega Matt King (George Clooney). Matt on töösse uppunud ükskõikne abikaasa ja kahe tütre isa, kes on sunnitud oma elu põhjalikult ümber hindama pärast seda, kui tema naine paadiõnnetuse tagajärjel raskelt vigastatuna haiglasse satub. Korraga peab end "varuvanemaks" nimetav mees tegelema kahe teismelisega, kellest ta mitte midagi ei tea. Samal ajal ootab terve suguvõsa tema otsust seoses tohutu äritehinguga, kus Mattist sõltub, kas müüakse maha imekaunis maatükk, mille nende kauged esivanemad neile pärandasid.

Südamlik, sooja huumoriga vürtsitatud draama "Järeltulijad" räägib rasketest valikutest ning perekonna tähtsusest meie elus. 5 Kuldgloobuse nominent.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Ilus ja liigutav draama kaotusest ja kaotatud aja (või võimaluste) tagasitegemisest, millele annab otsustava tõuke Clooney senise karjääri tugevaim rollisooritus ning A. Payne'i teravalt peene dialoog, kõik paigutatud mugavalt Hawaii eksootilisse õhustikku. Wow-efekti ei tekita, ent vaatamist väärib kindlasti.

Kvaliteetne film ütleks selle kohta. Jäi küll kohati saamata see, mida tavaliselt Payne'lt saab. Kui teised ta filmid on draamasugemetega komöödia poole kalduvad, siis see oli puhas draama, kuhu paar humoristlikku seika oli vahele põimitud. Tugevad tegelased olid ning aplodeerin samuti Clooney'le, kellel võiks 2006. aasta galaga samaväärne tulla ehk siis üks tema nomineeritud filmidest võiks Kuldmehikesega pärjatud saada. Payne'lik huumorimeel oli kohati olemas ent seekord ei manifesteerunud nad nii ära, kuna filmi alatoon oli juba algusest peale nii dramaatiline. Sideways'is ja Electionis töötas tema Coeni/Alleni sarnane huumor seetõttu paremini. Ilus lugu iseenesest, mis küll natukene vigadega on (avamonoloogis ütleb, et elu Hawaiil pole üldse nii lust ja lillepidu kui arvata võiks, kuigi avastseenis näidatud haigusi, vaesust ja viletsust vaatajale küll eriti ei näidata peale muidugi loo peategelase Elizabethi haiglastseenide)
Jääb kohati võõraks, ent retrospektiivis ikkagi väga hea film ning Payne ei vea alt. On põhjus, miks see mees teeb filme selliste intervallidega nagu ta teeb.

Ralf wrote:Ilus ja liigutav draama kaotusest ja kaotatud aja (või võimaluste) tagasitegemisest, millele annab otsustava tõuke Clooney senise karjääri tugevaim rollisooritus ning A. Payne'i teravalt peene dialoog, kõik paigutatud mugavalt Hawaii eksootilisse õhustikku.

Täiesti nõus!

Kuid erinevalt Ralfist, sain wow-efekti kätte. Täiesti minu teetass. Kusjuures mitmed sellised leinateemalised või kurvad/melodramaatilsed draamad kipuvad tihtilugu olema liiga lääged või äärmiselt ühetoonilisted, kuid antud filmis on neid vigu välditud. Melodraama ja rusuvus ei tunginud liialt peale. Südantlõhestavamad kohad olid väga kenasti lavastatud. Pean tunnistama, et mõnes kohas tulid pisarad silma, näiteks:.
Muidu oli ka head pinget ja tujutõstvat huumorit (rohkem, kui paljudes Hollywoodi tüüpkomöödiates), mis hoidsid mind erksana. Millegipärast on nii, et draamadest leiab palju paremaid nalju kui puhastest komöödiatest. Filmi üks suurimaid trumpe, peale Clooney osatäitmise, on kindlasti Ralfi mainitud Payne'i teravalt peene dialoog. Äärmiselt tugev stsenaarium! Hetkeseisuga mu lemmik 2011. aasta film.

Loodan, et võtab "The Artisti" eest olulisemad oscarid ära (film, meespeaosa vähemalt). "The Artist" on küll hea film, kuid "The Descendants" on lihtsalt selgelt parem. Clooney võit on tegelt väga tõenäoline.

9,5/10

Ralf wrote:Wow-efekti ei tekita, ent vaatamist väärib kindlasti.

Tasaselt sõudev film, mis oleks võinud mõnes kohas kaugemale pürgida, kuid jäi turvalisele rajale. Miski otseselt ei häiri, tuju tegid rõõmsaks mõned humoorikad seigad. Clooney oli taas hea (sel aastal mitu head rolli), kuid aasta filmiks minu raamatus ei pürgi. Draamat jäi väheseks, sh polnud lapsedki ju nii hullud, pigem virsikud.

7/10

7/10

Üldsegi mitte halb draama, Clooneyt oli huvitav jälgida nendes üllatusterägastikes, mis igalt poolt muudkui välja kargasid. Põnevad 2 tundi, siis mitte midagi meeliülendavat, lihtsalt lustakas ja samal ajal ka kurvameelne draama. Elu paradiisis ei ole paradiis, nagu ka filmi algusridades selgub.

Ootasin natukene tugevamat draamat. Läks liiga nende usa indie dramedy'te rada.
Rollisooritused on auhindade nominatsioone igati väärt! Tundub, et ka Lillard on nüüd normaalseid rolle saamas ja ei pea enam Shaggy häälena elatist teenima. SLC PUNK!

7/10

respekt Clooney vastu tõusis veelgi päris mitu pügalat. ossu läheb tema ja Jean'i vahel jagamisele (mõlemil nommid täiesti teenitult). film läks üsnagi hinge kuna ledsin oma elust päris mitu paralleeli. hea film, kuid pean siin ühe eelkõnelejaga nõustuma tolle "indie rada" kommiga.

Mõtlesin mitu päeva, mida öelda... ja ei oska ikka midagi öelda. Ootasin kinos seda hetke, esitust või tunnet, mis tõstaks filmi kõigist eelmise aasta "peredraamadest" kõrgemale - nii nagu kriitikute ja filmisõprade kiidusõnade põhjal arvata võiks. Aga minu jaoks jäigi see hetk tulemata. Ehk see sama wow-efekti probleem. Mõnus rahulik, ühtlaselt hea film. Peaaegu ühtlaselt - mõned valikud mõjusid kummaliselt: havai viiside suhteliselt suvaline kasutamine, mitmed "vestlused" patsiendiga tundusid ebaloomulikud, kohati lausa agressiivselt igav kaameratöö (jah, see on võimalik)

6/10

PS Judy Greer saab varsti juba 40-aastaseks, rohkem kandvaid rolle paluks!

0ll wrote:PS Judy Greer saab varsti juba 40-aastaseks, rohkem kandvaid rolle paluks!

Lugesin, et Judy Dench saab varsti 40.

0ll wrote:
PS Judy Greer saab varsti juba 40-aastaseks, rohkem kandvaid rolle paluks!

nagu üks vuntsidega politseionu ütles mulle eelmise aasta jaanipäeval: "hästi säilinud"

Kuidagi "tavaline", väga "tavaline"
Mind üllatas kõige enam see, et selline minu masti film, mida on juba teab kui kõrgele kiidetud, minuni üldse ei jõudnud. Peategelane on küllaltki isikupäratu nagu ka kõik sisuliinid. Režii üleüldiselt ei ahvatle ega ka püüagi seda teha. Sama lugu stsenaariumiga. Kõik on ühteaegu väga veenev ja liinid kenasti kokku tõmmatavad ning karakterid oskuslikult kirjutatud ning esitatud, aga puudub igasugune veetlus selle filmi suhtes. Väga traditsiooniline oma terviku poolest.

Ma ei suuda isegi eriti hästi enam sõnastada seda spetsiifilist põhjust, miks film korda ei läinud
Juba poole filmi ajal mõtlesin, et "jah, on tõesti kena draama", aga ei midagi enamat. Samal hetkel hakkasin filmi võrdlema Lõuna-Korea draamaga "Bleak Night" ja Considine`i debüüdiga "Tyrannosaur". Mõlemad pakkuvad meeletul hulgal omalaadset lähenemist probleemidele, mida on juba kordumakippuval kujul uuesti ja uuesti dramatiseeritud, aga "The Descendants" sümboliseerib ikka seda sama valemit, millega USA-s ikka südameid võidetud.

6/10

Väga meeldis.
9/10

Nägin seda filmi detsembris väljaspool Eestit ning minu jaoks oli üllatus suur, et Eestisse jõudes seda nii väga meedias promoti. See ei ole halb film, aga kas nüüd just aasta parim? 6.5/10

Käisin just vaatamas ja võib rahule jääda. Midagi ärritavat polnud ja täitsa kena film. Clooney oli nagu tema ikka ja ei ütleks ,et Oscari vääriline roll oleks olnud, aga hea sooritus sellepoolestki. Filmis teda tütart mänginud näitleja aga see eest...is nicceeee .