Filmiveeb.ee foorum

Naderi ja Simini lahutus
Jodaeiye Nader az Simin (A Separation) (2011)

Kontrollides ülitäpselt filmi tempot, mis meenutab Hitchcocki klassikat, ja lisades sellele omalt poolt eetiliste nüansside tunnetuse, jutustab Farhadi lummava loo: see ei räägi mitte üksnes meestest ja naistest, lastest ja vanematest, õiglusest ja usust tänapäeva Iraanis, vaid tõstatab keerulisi ja globaalselt haaravaid küsimusi vastutusest, “tõe rääkimise” subjektiivsusest, juhuslikkusest ning sellest, kui kitsas on piir paindumatuse ja (eriti meheliku) uhkuse, isekuse ja türannia vahel.

Filmi avakaadris vaidlevad Nader ja Simin kohtuniku kabinetis (kohtuniku vaatepunktist jälgib toimuvat kaamera) selle üle, miks naine lahutust nõuab. Perekond, kuhu kuulub ka 10aastane Termeh, on saanud väljasõiduviisa Iraanist mingisse täpselt nimetamata välisriiki, kuid Nader keeldub maalt lahkumast, sest tema isa põeb Alzheimeri tõbe ja vajab pidevat järelevalvet. Kuigi Simini lahutussoovi ei rahuldata, sõidab naine siiski ära. Nii on Nader sunnitud isale hooldaja palkama ja selleks saab Razieh’, kel ripub sabas ka väike tütar Somayeh. Razieh’ ja tema tööandjate klassivahe on ilmne neilegi, kes Iraani ühiskonnakorraldust ei tunne – Razieh on vagur ja alandlik, kannab pealaest jalatallani ulatuvat musta ürpi (erinevalt Siminist oma siidist pearätikuga) ja töötab vastumeelselt majas, mille peremees on naisest lahku läinud. Veelgi raskem on tal kasida mehe isa järelt, kes on ennast täis teinud (Razieh helistab koguni oma sõbrale, vaimulikule nõustajale ja küsib talt, kas vanamehel pükste jalast võtmine on patt).

http://2011.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

Oli minu jaoks üllatus. Ei arvanud vaatama hakates, et see mulle eriti meeldib, kuid lõpuks leidsin, et tegu on huvitava pilguheiduga ühele kultuuriruumile ja selles toimuvale pereelule.
7/10

Kvaliteetdraama. Tegu on vägagi intelligentse filmiga, tegeledes moraali ja õigluse küsimustega. Kas ja millal võib valetada ja tõde moonutada? "Lahkuminek" annab põgusa, kuid sisutiheda ülevaate Iraanis valitsevast režiimist ja ühiskondlikust korrast. Film on seejuures põnev.

8/10

Kvaliteetdraama tõepoolest. Inimlikud tegelased, kes tunduvad ehedad terve filmi jooksul ning probleemid, millega nad vastu seisavad, ei mõju tühisena ja hollywoodlikuna (then again, miks nad peakski). Panin tähele paralleele de Sicaga ja Kazaniga just selle põhiprobleemi käsitlemisega. Ei leia aset situatsioon, mis on pidevas muutumises, vaid kohe alguses toimub see põnts ära ja siis terve film on sellest, kuidas sellega diilitakse. Mulle iseenesest selline lähenemine meeldib, sest see teeb (muidu suhteliselt raskesti jälgitava žanri) vaatamise palju kergemaks. Lisaks visanduvad vaatamise jooksul silme ette suhteliselt kindel algus ja lõpp, mis annab võimaluse hinnata lavastaja sooritust teekonna näitamisega. Suhteliselt mitteabstraktne ja orgaaniline ent huvitav.
Eriti andis näitlejaansamblisse, mis vaatamata poolamatööride kasutamisele (vähemalt filmi meediumis), jõudu Shahab Hosseini mängitud Hojjat. Klassikalises draamas oleks automaatselt olnud pereisa poolt ning näinud Hojjatit kui pahalast, kes on ahne ja laisk ning ei viitsi tööd teha ja pressib seetõttu raha välja. Aga siin oli see pereisa nii ebasümpaatseks tehtud, et too tõusis kohe hoobilt. Tjah, inimloomuse uurimiseks, olgugi, et fiktsioon, on ta väga huvitav draama. Tavaliselt ajavad seesugused tükid 04:36 pigem une peale, kui tekitavad elevust.

8/10