Filmiveeb.ee foorum

Sõjaratsu
War Horse (2011)

"Sõjaratsu" on Oscari-võitja Steven Spielbergi eepiline seiklusfilm, lugu ustavusest, lootusest ja vastupidavusest, taustaks Esimeses maailmasõjas rappuv Euroopa. Loo keskmes on ebatavaline sõprus hobuse ja poisi (uustulnuk Jeremy Irvine) vahel, kes ta taltsutab ning teda treenib. Pärast seda, kui nad jõuga lahutatakse, jälgib film hobuse erakordset teekonda läbi sõjakoleduste, muutes nende elusid, keda ta kohtab - Briti jalavägi, Saksa sõdurid ning prantslasest talunik oma tütrega. Kuni emotsionaalse lõpplahenduseni vaenupoolte vahel asuval eikellegimaal.

Esimene maailmasõda tuuakse vaataja ette läbi hobuse teekonna. See on odüsseia täis kurbust ja rõõmu, suurejooneline lugu sõprusest ja sõjast, mis alustas teed eduka raamatuna, mille alusel valmis mõlemal pool opokeani tohutut populaarsust nautiv näidend ning nüüd siis ka eepiline ekraniseering, mille lavastajaks Oscari-võitja Steven Spielberg ("Reamees Ryani päästmine"). Stsenaariumi kirjutasid Lee Hall ja Richard Curtis, võttes aluseks Michael Morpurgo samanimelise bestselleri ning Nick Staffordi menulavastuse.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Ma miskipärast nii loodan, et see film mulle absoluutselt EI meeldiks.

Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn (mõni erand küll on). Vaatan, et Spielberg ongi lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!

6/10

Nõustun, "Saving Private Joey" oli minu maitsele pisut liiga naiivne ja üledramatiseeritud. Poiss, Jeremy Irvine, ei meeldinud ning üleüldse - kui hobused ikka kõik teised üle mängivad, siis on midagi paigast ära. Mõistvate ning heade briti sõdurite ning ebahumaansete saksa ametivendade, kehva lõpu ja Oscari-nominatsiooni väärivate neljateistkümne Joey eest kannatab anda

6/10.

6/10

Joey, Joey... Ikka tõsine lastefilm, millel on lisatud kergelt verist ja jubedat sõjadraamat. Kohati võis tunda lapselegi selget pealiskaudsust ja üldse oli paljugi etteaimatavaid stseene ning tegevusi. Siiski nii hull asi ei ole ning põnevust jätkub, kuigi lõpus ilmselgelt venitatakse filmi mingite tobedate kaadritega. Küll aga ei ole tegemist mingi täiesti jama juraga, vaid lihtsa, kuid suurejoonelise meelelahutusega.

Väiksena (kuskil vanuses 5-9) olin VÄGA suur hobusefänn. Näiteks pidin igal hommikul ebanormaalselt vara üles ärkama, et vaadata sellist hobusemultikat nagu "Hõbesälg", millest ma nüüdseks küll enam suurt midagi peale vombati, kelle parasiitsõnaks oli "tüüpiline", ei mäleta. Sinna otsa sai kogutud veel hobustega postkaarte ja kleepse, lisaks joonistasin päevade viisi ise hobusepilte nagu tõeline noor psühhopaat. Esimene TÄITSA enda raha eest ostetud mänguasi oli loomulikult hobune. Ja üsna valusalt on meeles, kui tolleaegne parim sõbranna, kes seni oli minu kiindumust hobuste vastu jaganud, ühel päeval telefonis teatas, et talle ei meeldi enam hobused - talle meeldivad nüüd hoopis kassid. Douchebag, sellistest uudistest ei anta telefoniteel teada.
Nüüdseks olen enda hobusemaaniast üle saanud, aga tänu sellele perioodile olin üsna kindel, et "War Horse" mulle juba ainuüksi nostalgiast meeldib.

Ja ma ei eksinud! Best pictures'i Oscari võiks anda küll - vähemalt sellises tähenduses nagu best pictures minu jaoks alati kõlanud on - parimad pildid! Sest tegu oli ühe (pildiliselt) ilusaima filmiga, mida ÜLDSE näinud olen. Siiski on mul kahju, et ma "War Horse'i" 10 aastat tagasi ei näinud, sest siis oleksin sellest raudpoltjolt tingimusteta vaimustuses olnud. Nüüd pidi terve filmi jooksul kuskil vaikselt mingi klišeesensor liikuma ja iga kord mõne sellise stseeni ekraanile ilmudes "Hõbesälja" vombati kombel "tüüpiline" tinistama.
Siiski on minu arvates mõttetu hakata lastefilmides ebatõenäoliste juhtumite kallal nokkima - näiteks kas või see sama põllu kündmine - esiteks polnud see sugugi filmi kõige ebatõenäolisem aspekt - millised on šansid, et tuhandete sõtta läinud hobuste seast just Joey Alberti rügemendi juurde (okastraati) jalutab? Või on asi selles, et tänapäeva lastes tekivad petlikud ootused, et põldu ongi nii lihtne künda ja ühel päeval ise sellega kokku puutudes, peavad nad valusalt pettuma? Igal juhul tuleb tunnistada, et Albertil oleks olnud suur potentsiaal saada Vargamäe noorperemeheks või vähemalt sulaseks, kui tema elu õnnelikuima päeva põhitegevuseks ca. 12-tunnine põllu kündmine oli.
Vaidlen ka uLtImAtEcRiTiC'ule vastu - Jeremy Irvine mulle meeldis ja sobis minu arvates enda välimuse ja siiralt naiivse olekuga filmi suurepäraselt. Mulle tuli üsna suure üllatusena, kui sain teada, et ta tegelikult 5 aastat vanem on, kui algselt oletasin (raudselt Botox!).
Juba enne filmi nägemist, oli mul kuri kahtlus, et see saab olema nagu mu lapsepõlve lemmikfilm "Black Beauty", kus poiss ja hobune traagiliselt lahutatakse ning hobune seejärel erinevate omanike vahel pendeldab, mõndadega tõelisi näguripäevi nähes, kuni lõpuks aastaid hiljem nende teed uuesti ristuvad. Ja HA! "War Horse" oli TÄPSELT nagu Black Beauty läänerindel muutuseta! Emily Watson kinnitab mu juttu: "The Michael Morpurgo book is ‘Black Beauty goes to war’. So if you’re English, two of the most emotive subjects you could touch on are Black Beauty and the First World War."
Filmi muhedaim stseen oli ilmselt saksa ja briti sõduri ühine ponnitus hobune okastraadist vabastada - vähemalt oli see esimene kord, kui reaalselt dialoogi peale muigasin. Lisaks tuli sealt ära filmi parim nali: kui briti sõdur tegi saksa omale komplimendi tema hea inglise keele oskuse kohta: "You speak english good!", mille peale saksa sõdur vastas: "I speak english well." Mis oli minu arvates meeletult naljakas, sest sakslana grammarpwnis briti ära, aga hiljem rahulikult järele mõeldes sain aru, et tegelikult ütles britt vist hoopis "You speak good english", mis kahjuks pole pooltki nii grammatiliselt ebakorrektne ja seletab asjaolu, miks keegi teine terves saalis selle peale ei naernud.

+ Üritasin enda kassile seda Alberti hobusekutsumishüüdu õpetada, aga loll kass on loll.

8 hobust 10-st.

JazZ- wrote:Vaidlen ka uLtImAtEcRiTiC'ule vastu - Jeremy Irvine mulle meeldis ja sobis minu arvates enda välimuse ja siiralt naiivse olekuga filmi suurepäraselt. Mulle tuli üsna suure üllatusena, kui sain teada, et ta tegelikult 5 aastat vanem on, kui algselt oletasin (raudselt Botox!).

Ega siin midagi vaielda ei olegi, lihtsalt isikliku eelistusena oleksin näinud kedagi teist.

Lääge.
5/10

Muinasjutuslikult idealistlik ja pisut naiivne, kuid päris lastefilmiks ma seda ei tituleeriks ja seda on huvitav ka täiskasvanul vaadata, mitte et mul lastefilmide vastu midagi oleks. Loodusvõtted ja muusika olid kaunid. Jeremy Irvine meeldis mulle, hääletoon ka ei häirinud. Tore on aeg-ajalt vaadata selliseid lihtsaid ja armsaid filme, mis on õnneliku lõpuga ja kus jääb helge noot kõlama.

Esiteks üks kõige ilusamaid filme, mida ma elus näinud olen. Kaadrid nõretasid ilust ja armastusest ja vahukommidest ja muust sellisest, aga mitte halvas mõttes, tõesti oli hea vaadata. Näitlemine oli ka väga hea, eriti Hiddleston ja Cumberbatch, kes suutsid oma praegustest (minu jaoks) kõige kuulsamatest rollidest, vastavalt siis Loki ja Sherlock, väga kenast ennast välja näidelda, lisaks Kebbell, kellest on saamas üks mu uusi lemmikuid.
AGA. Nii vähe emotsioone tekitas. Ma ei tea, kas asi on minus või filmis, aga selle kahe ja poole tunni jooksul tekkis ainult kaks korda suuremat emotsiooni 'ah-päris-normal-film-on'-tunde kõrvale.

Kokkuvõttes täielik kinofilm. Kodus ei viitsiks ma elusees seda korralikult otsast lõpuni vaadata, aga kinos oli täitsa vaadatav, piletiraha oli muidugi päris hea motivatsioon.
Hästi raske oli sellele filmile mingit hinnet panna, tükk aega mõtlesin, aga kokkuvõttes paneks ilmselt 6 - selline hea film, mida uuesti vaadata ei viitsiks.

Mina võtsin seda filmi täielikult oma lihtsuses ja ilus. Oli tõesti ehk liiga naiivne ning etteaimatav, kuid mulle mõjus.
Uuesti ei vaataks, aga teistele õrnahingelistele soovitaksin.

7/10

Film, mille vaatamist vähimalgi määral ei kahetsenud.

8/10

Mul oli päris mitmeid kordi selline ebameeldiv tunne nagu keegi üritaks vägisi tundeid välja pigistada. Ülepingutatud dialoog ja näitlemine, kohati imal muusika ja "liiga võimsad" kaadrid. Ratsu ise oli tore, aga mingit sügavamat sidet ei tekkinud. Erinevad omanikud said liiga vähe ekraaniaega, et muljet avaldada või kaastunnet äratada. Välja arvatud poiss, kes oli lihtsalt kohutav.
Liikus 5/10 suunas, aga lõpp ajas nii vihaseks, et tõmban veel alla.

4/10 - nägi kena välja

Ilmselt Joey omanike pidev vahetumine oligi see, mis takistas hobusele või üldse kellelegi üleliia kaasa tundmast.

Mõtlesin vahepeal mulle väga korda läinud Disney filmile "Secretariat", mis räägib võidusõiduhobusest ja mis mind tõsiselt liigutas ning üritasin siis lahti mõtestada, et miks ma Secretariat'ile nii palju kaasa elasin ja Joey suhtes eriti midagi ei tundnud. Mõlemad on ju samasugused hobused, elutute silmadega ja mittemidagiütleva miimikaga loomad. Äkki on asi selles, et Secretariat'il olid kogu filmi vältel sama omanik ja samad toetajad, kes teda tagant utsitasid ja talle kaasa elasid. Kui juba inimtegelas(t)ega mingi kontakt või side tekib, hakkad ka omakorda hobusest rohkem hoolima. Kuna aga Joey omanikud pidevalt vahetusid (Albert, Nicholls, Emilie), siis sellist efekti ju tekkida ei saa.

Samas ma olen niisuguse jutustuse üle õnnelik, kuna mulle oleks tunduvalt vähem istunud näiteks selline "võitlen sõjas koos Joey'ga ja ilma teineteiseta oleksime mõlemad surnud" tüüpi lähenemine. Vähemalt "War Horse", hoolimata oma ilmselgest melodramaatilisusest, ei raisanud aega asjatu patriotismi ülistamisele - see on minu silmis tunduvalt sentimentaalsem varjund, kui miraculous horse'i seikluste kujutamine liigutava muusika saatel. Et jah... mulle meeldis. Ilus ja meeliülendav draama, mille lihtsameelsus on sedapuhku vaid omadus, mitte puudus.