Filmiveeb.ee foorum

Südaöö Pariisis
Midnight in Paris (2011)

Romantiline komöödia Pariisi ärireisile sõitnud perekonnast. Just seal muutub kahe sügisel abielluda kavatseva noore elu. Noort meest paelub imetabane Pariis ja illusioon, et "kusagil mujal on elu alati parem".

http://www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Teadsin, et peaosas on Owen Wilson ning tegevus toimub Pariisis (mis taaskord - jumal tänatud - klišeena ei mõjunud), ajareisimise temaatikast ei olnud mul aga aimugi ja see osutus vägagi toredaks üllatuseks ning teenis väga õnnestunult keskset "minevikus elada soovimine on oleviku eitamine" temaatikat (parafraseerides pedant Pauli).

Ilmselgelt pole ma piisavalt erudeeritud, et Wilsoni ja tolleaegsete kultuuritegelaste vestluste kõiki nüansse mõista (Woody Alleni filmid panevad mind peaaegu alati lollina tundma), kuid ega see mul ju nautida ei keelanud. Pealegi, teadupärast on sellised dialoogirikkad ja kompaktsed filmid mulle alati meelepärased olnud, niisiis ka see.

Seni aasta parim - mitte, et film nüüd midagi imetabast oleks olnud, aga konkurents on ju vilets - ainult mingid ogarad jõujunnid kilpide ja vasaratega.

Mina olin algselt näinud ka treilerit, mis siiski just väga palju ei reeda . Filmile eriti midagi ette heita polegi, seepärast tuleb jutt lühike. Kui, siis ehk vaid Owen Wilson jäi natuke oma rolli jaoks pealiskaudseks - võib-olla kummitab mind tema hulgimate komöödiate vari.

Kuna (kultuuri-)ajaloolised teadmised mul just kõrvadest välja ei voola, siis võis pisut midagi saamata jääda, kuid see on juba minu kui vaataja probleem ning film on selles suhtes küllaltki lollikindel, ka nõrgemate teadmistega filmihuviline peaks kõigele pihta saama.

Parimateks tegelasteks olid minu hinnangul kaklemishimuline Hemingway, Salvador Dalí ja pedant Paul (karakterina).

Edit (14.12.13): uuel vaatamisel alandan hinnet ühe punkti võrra,
7/10

8/10

Film sisaldab vaateid imeilusast Pariisist, palju tähtsat nii kultuuri kui ka ajaloo kohta ning lisaks mitmeid kuulsaid, kui mitte kurikuulsaid, inimesi. Kõik see põimuti kokku kirjaniku ellu, kes otsis oma elu armastust, seda olevikus ja minevikus..
Owen Wilsoni oskused ei olnud suurem asi, ei tundunud eriti emotsionaalne, kuigi tegelikult peategelane seda oleks pidanud päris palju olema. Sellegipoolest jäin rahule, lemmikuteks Ernest Hemingway ja Salvador Dali, siiani kummitab meeles Cole Porteri "Let's Do It"...

Zinera wrote:Film sisaldab vaateid imeilusast Pariisist

Kui kõht tühjaks jäi, siis soovitan "Paris, je t'aime".

Põneva ja huvitava sisuga, täitsa vaimukas ka. Naerda oleks tahtnud rohkem, aga muigama pani küll kõvasti. Owen Wilson jäi keskpäraseks, aga ka minu lemmikuteks olid Hemingway, Salvador Dalí ja pedant Paul. Ja kaunid vaated Pariisist tekitasid endalgi tahtmise seal olla. Kokkuvõttes on üks õnnestunumaid komöödiaid, mis viimasel ajal tehtud on.

Ise ma sellest aru ei saanud, aga sirvisin veidi IMDb boardi ja tuleb välja, et peaaegu kõik "pedandist teadjamehe" Pauli väited osutusid vääraks, näiteks Monet ei tegelenud üldse abstrakse ekspressionismiga ja vaidluses giidiga Rodini kohta oli tegelikult giidil täiesti õigus.

Vist läheb selle aasta top 1'te. Kuidagi väga hästi läks hinge. Kardan, et pean ise ka seal linnas nüüd lähiajal ära käima.
Hea, et osatakse teha siiski veel filmitreilasid, mis ei reeda kogu sisu ära. Ma ei olnud väga kursis cast'iga ja väga palju positiivseid üllatusi tuli.
Hemingway ja Dali suht varastasid show

Siuke üheksapoolnekaheksa tuleks hindeks vist

Tahan tagasi Pariisi

ehk

Hea film 8/10

Jep, aga Pariisis toimuvad filmid ei näita teile mustlasi, kellele meeldib näppe su toidu sisse või taskusse toppida, mustanahalisi tüüpe, kes vägisi üritavad sulle tänaval rämpsu pähe määrida, või klienditeenindajad, kes lihtsalt ei suvatse tellimust võtta või niisama rääkida mingis muus keeles kui prantsuse.

Jah, täpselt.
Filmides näidatav Pariis on alati ilus ja romantiline. Siinkohal võib siis prantsuse filmid välja arvata
Alati on puudu need immigrantidest moodustunud piirkonnad, kuhu kohalikud ei soovita sul öösiti ringi hulkuda. Ühtegi mustanahalist siin filmis vist näha polnudki. Mainimist ei vääri ka asjaolu, et Pariis haiseb jõhkralt suviti. See on lämmatav ja täielik õudukas. Pikemalt ringi tuiates harjub muidugi ära. Pealtnäha ilus, aga sisenedes on arvamusel kerge muutuda

Aga Midnight In Paris oli meeldiv üllatus. Traileri järgi oletasin, et tegu on rohkem kerge ajaviitega. Aga nagu näha, siis lisaks meeleolukale dialoogile, mida pritsiti kogu aeg, saime tutvuda veelgi ahvatlevama Pariisiga.
Owen Wilsoni tegelane on muidugi mõnusalt naiivne oma Pariisi armumisega, aga sellest sõltumata oli ta jutul tõetera sees. Materjalism ja unelmate poole pürgimine ujusid esile mugavalt ja üldsegi mitte pealetükkivalt. Wilsoni tegelase areng oma iidolite seltsis ei pakkunud küll suurt pinget, aga ometigi olin tema tegemistest kaasa haaratud. Kõik selle filmi juures on kuidagi sujuv, kergelt liikuv, lihtne ja loogiline, aga samas kaugeltki mitte pealiskaudne ja igav.
Öine Pariis on maagiline. Kuna olen seda ka omal nahal tundnud, siis mõjusid öised tänavad veelgi paremini.

Vist lähen vaatan Artises veel ühe korra üle.

"Paris, I Love You" oli Pariisi kujutamisel ses mõttes vähe ausam, seal oli isegi üks tore lookene nuga saanud neegrist, kes kiirabiarsti enne suremist välja kutsus.

Kihvt film! 20-ndate Pariisi oli väga hästi kujutatud. Peamiseks trumbiks olid marud tegelased tollest ajastust, eriti Hemingway, Fitzgeraldid, Cole Porter ja ninasarvikutest vaimustuses Salvador Dalí (Adrien Brody'le annaks koomika eriauhinna). Owen Wilson sai peaosalisena päris kenasti hakkama ja Marion Cotillard oli armas nagu ikka. Michael Sheeni kiidaks ka! Kui hinnata puhtalt 20-ndatel toimunut, siis oleks hinne vähemalt 9/10. Kogu see tolle ajastu atmosfäär oli niivõrd õnnestunult loodud. Hea töö, Woody Allen!

8,5/10

I see what you did there, Allen.

Mullegi meeldis Hemingway karakter kõige rohkem.
Oleks meeldinud ka, kui vanasti-oli-rohi-rohelisem-sõnumit poleks filmi lõpus nii puust ette ja punaseks tehtud. Vihjeid sellele leidus ju varemgi.

Perekond oli väga pealiskaudne, tegelased mängisid küll oma osasid, aga nende taga justkui inimesi polnudki. Tekib küsimus, et kuidas kirjanikuhärra sellise portsu otsa sattus.

Tegu on siiski omapärase ja kindlasti vaatamist vääriva filmiga.

Ralf wrote:Jep, aga Pariisis toimuvad filmid ei näita teile mustlasi, kellele meeldib näppe su toidu sisse või taskusse toppida, mustanahalisi tüüpe, kes vägisi üritavad sulle tänaval rämpsu pähe määrida, või klienditeenindajad, kes lihtsalt ei suvatse tellimust võtta või niisama rääkida mingis muus keeles kui prantsuse.

Näiteks L'empire des loups. Saab Pariisist hoopis teise nägemuse.