Filmiveeb.ee foorum

Ma nägin saatanat
I Saw the Devil (Akmareul boatda) (2010)

Kyung-chul on kui kurjuse kehastus, ohtlik psühhopaat, kes tapab naudingu saamiseks. Ta on sooritanud terve rea mõttetult julmi sarimõrvu ja vältinud edukalt politsei püüniseid. Ühel ööl saab tema ohvriks kaunis Ju-yeon, erruläinud politseijuhi tütar ja eriagent Soo-hyuni lapseootel mõrsja. Soovist armastatu eest kätte maksta otsustab Soo-hyun mõrvari ise üles otsida, iga hinnaga.

Pelgalt kurjategija leidmise ja sellega loo lõpetamise asemel esitab režissöör küsimuse: „Mis siis, kui kangelasest saab samuti kurjategija?“

"Ma nägin saatanat" keskendub loo tegelastele, kirjeldades detailselt kättemaksuretke, mis ulatub väljapoole terve mõistuse piire. Realistlik ja brutaalne vägivald on üks verisemaid filmiajaloos, tabades maksimaalse tugevusega otse südamesse ja meeltesse. Nagu ka teiste Kim Jee-wooni õudusfilmide, komöödiate, film noir teoste ja vesternide puhul, on see kättemaksulugu järjekordne põnev lisandus visionäärliku režissööri loomingusse.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

Kindlasti selle aasta üks oodatumaid Lõuna-Korea filme. Kim Ji-woon`il on väga omapärane stiil, mida tahaks aina rohkem ja rohkem näha.

I Saw the Devil - 5/10

Ai kurat, aga mulle meeldis. Enne vaadatud Man of Vendetta algas intrigeerivalt, aga vajus siis kiiresti keskpäraste lahendustege thrillerite sekka. Kuna MoV`t sai omajagu oodatud nagu ka I Saw the Devil`it, siis oli pettumus suur.

ISTD`it ma aga nautisin. Kuid vaatamata sellele, leidus siin ja seal häirivaid loogikavigu ja ebaveenvaid valikud , mida sellisest filmist ei ootaks. Alustades politsei imetabaselt aeglasest reaktsioonivõimest, rumalusest ja lõpetades agendi kummaliste valikutega, mis tundusid rohkem hõlpsate vabandustena venitada filmi. Samuti tekitab mulle probleeme ka tegelased, mis püsisid kogu aeg oma kestas näidates vahel harva mõningaid muudatusi. Tuimus pani kahtlema fimi tegelikus võimekuses.

Need olid siis esimesed punktid, mis meelde jäid, aga hiljem nende peale mõeldes tuli välja, et paar mitmest kohmakusest olid hoopis üpriski kenad lahendused iseloomustamaks midagi või kedagi.

I Saw The Devil. Pean ikkagi mainima, et see pealkiri on väga meeleolukas ja üldse väga muhe. Eks selle filmiga tekkis mitmeid probleeme. Ei hakka siin pikalt vatrama, sest sellest kirjutaks hea meelega kohe pikemalt hoopis teise asukohta, aga mainiks siis nii palju, et tegu on tõesti väga vägivaldse filmiga. "Väga vägivaldne" tähendab antud filmi juures pidevat verist käsikähmlust kahe mehe vahel, psühhopaatlikku süütute veristamist ja meeletut naistevastast brutaalselt vägivalda. Ärge saage valesti aru, ega ma siis siukest asja naudi. Film on film. Aga võrreldes Hosteli või mõne muu teatraalse filmiga mõjuvad siinsed kordasaadetavad teod häirivalt reaalsetena. Eriti just naiste vastu suunatud teod, mis käis mulle isegi väga vastukarva.

Ühe mehe kättemaks, mis kestab terve filmi, on muigeid esilekutsuvalt õiglane, agendile omase metoodikaga, kordav ja ühtlasi ka küllaltki julm viis rõvedale sarimõrtsukale kätte maksta. Kaks peaosalist olid oma rollides suurepärased. Lee Byung-Hun kui väga tasakaalukas ja kontrollitud ja Choi Min-Sik kui rõve, impulsiivne, tasakaalutu ja ebainimlik elukas. Agendi areng koletuslikkuse suunas on sorav ja loogiline ning mõrtsuka areng kütist jahitavani ja vastupidi on samuti sorav, aga ka üsnagi heitlik. Filmi suurimaks probleemiks või siis küsimusi tekitavaks punktiks on kahe tegelase tuimvõitu areng tänu millele on raske otsustada, kas tegu on hea lavastajakäega või pigem üleliia vägivaldseks kätte läinud stiilse thrilleriga, mis unustas oma tegelased. Kuigi samas see sama tuimus näib töötavat filmi kasuks ja mitte kahjuks. Kui nüüd välja noppida, see miski, mis tõesti rikkus filmi tempot, siis minu jaoks oli selleks see hetk, kui jahitav läks lõpuks kütile vastu. Õigemini see üks põhjus, mis lubas tal seda teha. Liiga tehislik võte muutmaks filmi kulgu.

Opetöö, montaaž, muusika - äge!
8/10


Täheldasin kummalist seika. Filmi esimeses pooles päris alguses meenutas ohvri ja mõrvari pisike dialoog suuresti The Chaserit, kus samuti leidis aset samasugune hetk. Veider?

Ilusam kui esimene peadega ja teine veripunane poster

Operaatoritöö oli küll Fincherilt laenatud, kuid tõesti suurepärane, iga plaan oli suisa täiuslikkusena viimistletud. Paraku ei oskagi peale selle ja kohati närvesööva põnevuse ning väga hea tempo väga palju head välja tuua, sest ausalt öeldes story oli tõesti maru sitasti läbi mõeldud ja põhimõtteliselt tervenisti stsenaristi isiklikule mugavusele üles ehitatud:


Aga nagu mainitud, siis põnevust jätkub siin küllaga ja igav ei hakka hetkekski. Kohati suisa mõnusalt uudne lähenemine sellistele kättemaksulugudele - ei hakka siinkohal ette rääkima, mil moel. Aga päris värskendav tõesti. Roger Eberti sõnu kasutades on kõigest kahju, et sisu ise oli nii suuri auke täis, et neist võiks tsemendiautodega läbi sõita.

Terve see jant on tumemusta huumoriga üle pritsitud, et lausa geniaalne.

1. detsembrist alates näitab Sõprus seda jälle. Läheks isegi vaatama.

Ei tasu, tegemist on odava "õudukaga" ja nagu Ralf mainis, et film lõppes siis kui just hoo sisse sai peab paika. Ainus seik, mis filmist meeldis oli keldris olev tüdruku steen.

Hiina pask

Nii et IMDb hinnang 7.8 on, hmm... vale?

Vittu vittu, minu paha. Päike ei ole hästi mõjunud ja ajasin sassi selle 2012a "õudukaga" http://www.imdb.com/title/tt1560985/

Seda mine vaatama kui pole läinud, tegemist on suurepärase filmiga.