Filmiveeb.ee foorum

Üksik mees
A Single Man



Hinnatud moekunstniku Tom Fordi debüütfilm on 1962. aasta Kuuba kriisi aega kantud visuaalselt efektne ning erakordselt stiilne romantiline lugu katkenud armastusest, inimolemuse üksildusest ja elu väikeste hetkede olulisusest.

Veneetsia filmifestivalil parima meespeaosatäitja auhinna pälvinud Colin Firth kehastab Los Angeleses inglise keelt õpetavat professorit George Falconeri, kes üritab leida elu mõtet pärast oma pikaaegse elukaaslase Jimi (Matthew Goode) hukkumist autoõnnetuses. Ühe lämbe päeva jooksul kerib George minevikku, kohtub inimeste ja situatsioonidega, mis ei suuda veenda teda tuleviku mõttekuses, ning otsib lohutust oma pikaaegse sõbra Charlie (Julianne Moore) seltskonnast, kes maadleb omaenda saatust puudutavate probleemidega.



Täielikku tutvustust loe siit.

Vot see on film, mille vaatamist olen venitanud nagu tatti, kuid sisimas tean, et kui lõpuks ära vaatan, siis on tegu kindlasti vägagi üllatava teosega, kas või filmikeele või näitlejate pärast, sest sisu mind nii väga ei paista köitvat, aga kes teab...äkki annan hoopis eelarvamustele liiga palju voli.

Ei noh, alates esimesest minutist lükkus käima täiesti hoomamatu värvide ja muusika ühiskoor, et raske oli rahulikuks jääda. Operaatoritöö teenis kõige rohkem tähelepanu, kuid mainimata ei saa jätta Colin Firthi isegi ebaloomulikult tõsist rolli.
OST on lummav, pildikeel veel parem. Üldiselt kogu ülesehitus meeliülendavalt musikaalne, emotsionaalne.
Kõik stseenid on hoolikalt läbimõeldud. Iga detail justkui jagas oma lugu, mida väga rääkida tahaks.
Sisuline pool ei jäänud just väga tahaplaanile. Vähemalt minu jaoks mitte. Lihtne, aga tõhus. Kohati küll tekkis tunne, et tegelased lihtsalt liuglevad midagi tegelikult tegemata mööda, aga visuaalne ilu siiski ei trumbanud end üle ja see oligi kõige tähtsam.
9/10

Olen hetkel peaaegu täiesti kindel, et lähen seda uuesti kaema.

Colin Firth teeb ühe oma elu parima rolli, tasuks oscarile kandideerimine. Tema osatäitmist oli nauding vaadata. Räägitakse, et peategelane oli kogu aeg hästi stiilselt riides. Moefänn ma pole ja seega see asi mind ei köitnud. Kuigi lavastajaks oli kuulus moekunstnik Tom Ford, ei olnud filmi põhiteemaks teps mitte riidemood, vaid liigutav lugu igatsusest ja üksildusest. Põhitrumbiks on Colin Firthi mängitud peategelase emotsiooniaalse võitluse kujutamine. Väga oskuslikult on edasi antud karakteri vaimne seisund. Taustamuusika on igati sobilik. Pildikeel on suurepärane. Ma ei saa midagi parata, kuid osad homoerootilised stseenid riivasid silma. Ma ei ole mingi gayde vihkaja, kuid mulle lihtsalt ei meeldi vaadata nende armatsemist või erootilisi unistusi. See jättis ka väikse jälje hindesse. Mis siis veel eredamalt meelde jäi - üks meeleolukas tantsustseen.

7,5/10

Kumu auditooriumis 17. jaanuaril.
Pilet 2.56/3.83 (40/60)

Ajasin Tom Hooper'i ja Ford'i sassi. :
Eeldasin, et Hooper ja Firth tegid enne Kuninga Kõnet selle filmi.

Polnud 'väga' gay.. pigem 'bridesheadilikult' gay.
Kurb OST kriipis hinge ja piltlik värvidemäng oli üsna lummav.
Also, muheleda sai ka vahepeal.

Ootasin vist teistsugust lõppu ja sellepärast ka madalam hinne.

7/10

rauls wrote: Põhitrumbiks on Colin Firthi mängitud peategelase emotsionaalse võitluse kujutamine. Väga oskuslikult on edasi antud karakteri vaimne seisund.

Nõus, väga super osatäitmine, kuid film ise oli üks suur igavus - veniv, sündmustevaene ja sisutu. Ja sellest ka madalam hinne. Midagi ei saa hinnata hästi pelgalt seetõttu, et oskuslikult on näideldud, kõik filmi elemendid peavad ikkagi kooskõlas olema. Värvimäng tunnetest ja kurb muusika sobitusid konteksti, kuid head filmielamust siit kahjuks ei saanud.

3/10

Vaatasin ka täna hästi natuke uuesti, umbes 15 minutit või nii. Aga siiani mõjub film täpselt sama lummavalt nagu ülalpool olen kunagi kirjeldanud.

Kõik osised filmis töötavad laitmatult, nauding nii visuaalselt kui ka sisuliselt. Olgugi, et lugu on vägagi minimalistlik. Jõhkralt kaunis visuaalne poeesia armastusest ja leinast, elust ja surmast, noorusest ja vananemisest, hirmudest ja rõõmudest. Rusuvalt haarav muusika ja iga kaadri, stseeni viimistletus ajab lihtsalt näo naerule.