Filmiveeb.ee foorum

Robert võiks tagasi tulla imo, lahe suuvärk oli tal.

Mõtlen vahepeal sama asja. Veidike kurb, et tema filmihuvi kadus ära.

Ma ei näe miskipärast üldse und, igastahes suht mingi üks kord 3 kuu jooksul. Võibolla see on sellest, et mul on Dreamcatcher.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati und nägin, aga päris tihti on mingisugused filmilikult skisofreenilised unenäod, mis hommikul ärgates pikapeale meenuma hakkavad.

Minu ööd on niivõrd rahutud, et vaevalt ma enam ühtegi unenägu korralikult nägema hakkan. Asi on selles, et minu kõige armsam kiisu miisu on haige ja kannatab hetkeliste krambihoogude all. Arsti sõnul peaks varsti üle minema, aga väga raske on pealt vaadata, kuidas kass abitult põrandal sipleb
Öösel pidin oma 4 korda üles tõusma, et kassi krampe kontrolli all hoida, sest muidu võib ta ennast väga tõsiselt ära lüüa. Loodan, et täna saab magada ka natuke

Kord juhtus nii, nägin unes et mängisin jalgpalli ja sain palliga suht kõvasti vastunägu.Ja Palju aega mööda juhtuski nii , ja täpselt samamoodi nagu unenäoas ja täpselt sama inimene lõi, ja kui mul see juhtus see tuli automaatselt meelde , et ma seda unes näinud. On ka selliseid olnud kus ma hüppan kusagil alla ja poole kukkumise peal mõtlen et nüüd ma saan surma aga ei juhtund midagi , tõusin püsti ja kõndisin minema.Ja on mitmeid sellised unenägusid olnud kus on vaja kellegi/millegi eest ära joosta aga ei suuda jalad kas ei tööta, on kivistund või midgi sarnast. aga jah hullud asjad need unenäod.

Spellbound wrote:Öösel pidin oma 4 korda üles tõusma, et kassi krampe kontrolli all hoida, sest muidu võib ta ennast väga tõsiselt ära lüüa. Loodan, et täna saab magada ka natuke

Ma ei tea, kuidas kassidega lugu on, aga kui inimesel tekivad krambihood, siis teda ei tohi kinni hoida või aidata, muud eriti ei jäägi üle, kui oodata mil see lõpeb.

Siinkohal ka üks lõik mu blogist:

Mäletan, et oli bussireis. Istusin bussi tagaosas, sihtkohta ei mäleta. Ainult seda, et minu ümber istusid tüdrukud. Tundus, et minu istekoht oli vahekäigus vms. Igatahes, kaks tüdrukut, kes minu ees paremal poolel istusid, palusid nii meeleheitlikult, et ma näitaks neile mu varbaid. Nende sõnul olid mul nii ilusad varbad ja nad palusid valju häälega üle bussi: “PALUUN, PALUUN!!” Ma ütlesin korduvalt “ei,” kuid nemad ikkagi käisid nii pinda. Ma olin väga naerukrampides, käega varjasin nägu. Veel enam, et hiljem see rahvas, kes istus eespool, vaatasid selja taha, et mis kära on. Mäletan, et mul oli nii piinlik, kuid samas ka naljakas.

Ilmselgelt üks naljakamaid unenägusid, mida näinud olen. Sel ajal ma olin näinud ainult kaks Tarantino filmi.

Kõige julmem ja naljakam on siis kui ma ärkan üles kuna hakkan unes naerma. Paar korda on nii juhtunud. Ajuvaba .

Mõni päev tagasi nägin unes, et töötasin Jim Carrey ihukaitsjana ja pidime minema mingile rockkontserdile koos. Hakkasime trepist just alla astuma ja siis Jim Carrey ütles: "Kurat võtaks, kuidas ma neid pikki treppe vihkan!" Siis ta minestas, võtsin ta selga ja viisin alla. All oli suur rahvahulk mulle aplodeerimas, mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja surus kätt, andis diplomi, karika ja siis klaasi, kus oli mingi sinine vedelik. Mu emal olid ka pisarad silmas ja ütles: "Ma olen nii uhke su üle." Ma ei saanud sellest rahvamassist mööda ja Jim Carrey oli juba ära sõitnud oma limusiiniga.

Ma üldse näen kogu aeg selliseid napakaid unenägusid.

Eile öösel nägin üle pika aja ühe väga haige unenäo, mis arvatavasti on kõige imelikum, mida üldse kunagi näinud olen.

Igatahes, uni ise oli selline, et mina olin Sam Winchester Supernaturalist ning mu sõber oli Bobby Singer Supernaturalist. Me olime millegi pärast Jõgeva haiglas ning me olime tagaotsitavad. Hästi pikalt istusime ooteruumis, minu perearsti ukse taga, kuid kui nägime FBI jakkidega inimesi (wtf, mida nad jõgeva haiglas tegid? :S:S) läksime kiiresti välisukse poole. Kuid sel hetkel, kui uksest välja astusime transformeerusime ise-enesteks ning olime hoopis Jõgeva konsumis, kuid olime ikka tagaotsitavad. Järsku hakkasid mingisugused eriti rämedalt heleda häälega sireenid tööle ning keegi karjus ruuporiga, et kõiki inimesi, kes poest väljuvad, võivad nad tulistada. Samal ajal kui seda öeldi sammusime me poest välja ning kõndisime tuimalt mööda linna ringi. Kusjuures, unes tundus nagu me oleks kõndinud terve igaviku.

That's about it, mingi asi oli mille pärast ma keset kõndimist üles ehmusin, aga tõesti ei mäleta. Väga haige uni igatahes. Hommikul pärast ärkamist oli väga wtf-feeling.

Garli, vinge unenägu igal juhul


Ma nägin täna unes, et ma olin mingisugune olevus ujumas rannikulähedaste kaljude vahel. Nägin tegevust läbi silmade ja mäletan, et möödusin ühest kaljust ja keerasin paremale. Üles vaadates nägin päikest läbi vee paistmas ja seejärel ilmus tohutu kaheksajalg, kes minu poole suundus. Ma ei tea, mis edasi juhtus, aga ma tean, et mul oli hirm.

Ja oligi kõik. Kummaline, väga kummaline.

Täna öösel tehti minust filmi, või vähemalt olin seal üks osalistest koos ühe hea sõbrannaga, kellega ka igapäevaelus tihti suhtlen. Mäletan, et kõik sagisid ümberringi, samal ajal tehti meile grimmi ja režissöör, kelleks oli loomulikult onu Quentin ise, seletas midagi stsenaariumi kohta. Filmi kohta mäletan vaid, et tegu pidi olema 40-datega -> soengud olid vastava aja kohased ning scriptis oli tegemist kellegagi kokkusaamisega.

Fakk, nägin eile veel midagi seoses mingisuguse teleseriaaliga või filmiga, aga ma enam ei suuda meenutada. Hommikul oli meeles igatahes. Freaky.

Garli wrote:Fakk, nägin eile veel midagi seoses mingisuguse teleseriaaliga või filmiga, aga ma enam ei suuda meenutada. Hommikul oli meeles igatahes. Freaky.

Mhm, tean vist, mida sa tunned, sest endal on ka vahel nii, et peale ärkamist, misiganes ajal see ka poleks, on unenägu selgelt meeles, aga juba umbes sama päeva lõunaks/õhtuks on kõik meelest lännu - nagu luuaga puhtaks pühitud.

Mul on õnnestunud unenäod meelde jätta, kui olen pärast ärkamist üles kirjutanud mingid elemendid unenäost jne. Kuid ma kipun viimasel ajal veidike hiljem üles ärkama ja kiirete hommikute tõttu ei ole aega kirja panna ning ununevad ära. Kui kooli jõuan, on juba meelest läinud.