See film, nüüd juba 3 korda nähtud, otsustan lõpuks
ka selle kohta sõna võtta. Sel juhul mainin kiiresti, et
minu jaoks on see üks kõige ülehinnatumaid filme läbi
aegade. Ei meeldinud lihtsalt niivõrd.
Kaks esimest võrdlusmomenti, mis pähe tulevad, on
otse loomulikult "Gladiaator" ja "Sin City", mis mulle
mõlemad meeldivad tunduvalt rohkem. Olin küll valmis
müstikaks, ent oleks meeldinud mulle hoopis selle loo
reaalsem kujutamine rohkem. Samas ei tohi nuriseda
visuaalse poole üle, mis oma puhta ja rõhutatud iluga
toobki filmi erilise müstika. Öine taevas on safiirsinine ja
ülimalt meeleolukas. Filmi teine peatoon -kuldne- see on
päise päeva, valguse, kiivrite-kilpide peegeldus, viljapõldude
ja linna hiilguse toon. Saan aru, et film peabki pakkuma rohkem
fantaasiat kui ajaloolist tõde, aga mutandid olid minu silmis
üleliigsed. Muus suhtes ei saagi niivõrd palju reaalsuse üle
nuriseda, sest välja oli toodud ju spartalaste kasvatus nii nagu
see oligi. Leonidase ja tema naise suhe oli muidugi niivõrd
ilustatud ja mitte ühelgi Vana-Kreeka linnriigil ei olnud
kuningannat. Seda sõna kasutati filmis niivõrd tihti, kuigi
naised ei eksisteerinud seal isegi mitte kodanikustaatuses.
Tegu on õnneks koomiksifilmiga, ehk on see kõik andestatav.
Näitlejad olid ootuspärased, ei midagi erakordset - vahel
ehk veidi lahjad südamlikemates stseenides, ent ülbed
macho-dialoogid ja õhutuskõned kanti võimsalt
ekraanile ja palju kasutati sealjuures ka õnneks Herodotose
teksti (pole koomiksit näinudki, ilmselt on see siis seal ka)
nagu näiteks see mulla ja vee palumine esimese saadiku
poolt ning juba Termopüülides olid teise saadiku sõnad sellised:
"Meie nooled katavad päikese!" ja vastus kõlas "Siis võitleme
varjus." Samuti ajalooline üleskirjutis. See oli meeldiv.
Filmi suurimatest vigadest minu silmis:
Poliitikaliin Sparta polises ja Leonidase naise reeturlikkus olid
niivõrd tarbetud stseenid ning vähendasid teose emotsionaalsust
kohe kõvasti. Samuti jäid tegelaskujud niivõrd pealiskaudseteks,
et nende peetud võimsatest lahingutest ja suurtest sõnadest,
püüdlustest au ja hiilguse poole ning kohusetundest hoolimata
oli raske neile täiel määral kaasa elada. Seda ei korva minu
silmis isegi lummav ekraanipilt, mis samuti võtab ju ära osa
filmi sisulisest poolest. See sisuline pool jäi nõrgaks.
Leonidase surnukeha asend lõpus meenutas mulle kohutavalt
Jeesus Kristust ristil - usun, et see efekt oli tegijate poolt tahtlik.
Niisama äramärkimiseks ütlesin.
"Gladiaator" pakkus mulle midagi enamat emotsionaalselt ja
suutis panna mu ka mõtlema. Samas "Sin City" meeldis mulle
"300"-st palju rohkem, sest viimane oli liiga suur segu
ajaloost ja väljamõeldisest ning seda kõige tundetuma
nurga all. "Sin City" aga oligi väljamõeldis ja samuti
meeldis mulle "Sin City" pilt rohkem.
Samas ei kaota keegi seda filmi vaadates midagi ja
on suur šanss, et see isegi meeldib.
Minu jaoks jäi see aga liiga kaugele ja liiga võõraks!
