Filmiveeb.ee foorum

Käisin u kaks nädalat tagasi Lohusalu sadamas briti glämmroki lipulaeva Slade'i kuulamas. Pole muusikaliselt ilmselgelt minu põhisuund, aga sümpaatne looming sellegipoolest. Meeldivad need bändid, mis suudavad oma lugudega tagasi viia aega, mil mind veel olemaski polnud (sedapuhku 70ndad). "Far Far Away" on selline klassikaline võlts-nostalgia laul ja eks neil ole sarnaseid veel päris hulganisti. Live'is olid nad ka täitsa lahedad, energiat jagus küllaga ja kõlas ka oodatust paremini. Bassimees jättis kõige sümpaatsema mulje, ilus lauluhääl. Hea nipp encore'i ajal eesti lipu värvidega särgiga lavale tulla (take that, Brian May!). Kusjuures põhilaulja on imho bändi kõige igavam liige - sellist dünaamikat pole varem kohanudki. Nautisin. Kuulsaima laulu jätsid tegemata.

Slade'i soojendas kodumaine Apelsin, mida olen ca 13 aasta eest ka ühe korra live'is näinud, aga mälestused tollest kontserdist on suhteliselt olematud. Tbh ei julenud ma Apelsinist ürituse eel suurt midagi oodata, kuna eks ta iseenesest süldibänd ole, aga tegelikult oli täitsa lõbus (kui Ants Nuudi kohutavad naljad välja arvata). "Karulaul" on üks mu lapsepõlvelemmikuid (veendusin kontserdil, et igati õigustatult!) ja kui "Sügistuuled" esitusele tuli, olin täitsa sillas, kuna olin totaalselt ära unustanud, et 70ndate parim eestikeelne laul* just Apelsini repertuaari kuulub. Visuaalne pool muidugi devalveerib muusikalist, sest eriti tõsiseltvõetavad need vestimehed just välja ei näe, aga vähemasti pole talent (täielikult) kadunud. Ants Nuudi kõrged noodid ja joodeldamine on ikka top notch!

*olen suhteliselt kindel, et see on tegelikult 80ndatel kirjutatud laul, aga who the fuck cares!

Nädal tagasi sattusin Rakveres nägema oma lemmikut live-bändi (jk, loobin neid tiitleid täiesti juhuslikult), mis - tõsi küll - hetkel U.D.O. asemel hoopis Dirkschneideri nime kannab, aga kuna koosseis on tegelikult sama (kuigi repertuaar parem), pole ilmselt patt neid ühte patta panna (sõnakordus, mis ei ole tegelikult sõnakordus, äge (kas ühes lauses nii paljude sulgude kasutamine on stiiliviga?)). Kontserdist ilmus põhjalikum arvustus Postimehes.

Stash:

Eile nägin Kadrioru pargis lõpuks ometi oma silmaga ära legendaarse punk-ansambli Vanemõde, mida paari kuu eest tulutult Tapperis otsimas käisin. Saabusid kohale nõukaaegse kiirabiautoga (hetkeks tekkis tunne, nagu oleksingi 80ndatesse sattunud), Vingissar paistis purjus olevat, esitasid kolm lugu, millest viimase külalissolist Üllar Saaremäe täielikult pekki keeras, aga vähemalt oli lõbus. Eelnevalt astus lavale ka Saara Kadak, kes võiks küll edaspidi absoluutselt kõikides multikates nende nunnude tegelaste hääli peale lugeda, aga lauljana endale siiski parema repertuaari otsida. Kosmikute etteaste jäi liialt põgusaks ega suutnud erilist emotsiooni tekitada. Jaan Pehk oli ka kohal, aga kahjuks jõudsin ise pärale siis, kui tal jäätised just söödud said.

Sattusin eile Tapperisse 9. hooaja avapidustustele, millega tegi otsa lahti The Princes (tuntud ka kui "see bänd, mis Queeni soojendas"). Kohale laekusin mõnikümmend minutit enne üheksat, mil kontsert veel kirjade järgi alanud polnud, aga trepist üles kõndides (ikka veel harjumatu, et Tapper kuskil taevas on - sees olles on vabsjee keldri tunne) kõlas üsna selgelt nimetatud bändi debüütalbumi avalugu, nii et tõdesin taaskord nördinult, et olen kontserdile mõne minuti jagu hilinenud. Saali jõudes oli vaatepilt aga selline:
Õnneks selgus peagi, et bändi kasin fännibaas ei ole nüüdseks olematuseni kahanenud, vaid tegemist oli lihtsalt soundcheckiga (mida millegipärast terve bänd napilt 20 minutit enne kontserdi algust tegi???). Tegelik kontsert hakkas enam-vähem graafiku alusel ja see mulle kahjuks erilist muljet ei avaldanud - bänd on muidugi tore, kutid sümpaatsed ja nende muusika kodumaise bändi kohta esmaklassiline, aga ~7 kuu tagust üllatus-elamust ikka nii naljalt üle ei trumpa. Laval on nende suurim väärtus Edward Krimmi joviaalne energia ja otsapidi tobedad liigutused, kuid sellest ei piisa, kui enamik repertuaarist nimetatud mehe süntesaatori taga istumist eeldab. Krimmi sõnul "verivärske" looming kõlas täitsa adekvaatselt, aga õigsuse huvides tasuks ilmselt ära mainida, et lugu pealkirjaga "Stop Wasting My Time" pole soojendusesinejale just eriti nutikas loominguline valik - ilmselt täpselt see The Princesi etteaste ajal paljude (rumalate) kuulajate mõtteis mõlgubki.

Jätkas Evestus, millest teadsin kontserdi eel umbes sama palju kui ruut heast muusikast, kuid õnneks polnud selgi bändil suurt viga. Stiili poolest on ta selline No-Big-Silence'i nigelam väikevend, aga kuna publik võrdlemisi vastuvõtlik oli ja set umbes poole tunniga piirdus, suutsin Evestustki nautida. Soojendusbändina täitsa sobilik .

Õhtu lõpetas Eesti parim klassikaline hevimetal-bänd Herald, mis pärast kolmetunnist ootamist propa välismaa-mõõdus peaesinejana mõjus. Mäletan, et kui neid poole aasta eest Metsatöllu soojendamas nägin, polnud vaimustus just kõige suurem, aga eilse emotsiooni najal võiksin vabalt suurustavaid väiteid nagu "parim Eesti bändi live, millel kunagi käinud olen" pilduda. Tõestab vaid seda, et kontsert on täpselt nii hea, kui vaataja-kuulaja tahab, et see oleks. Üldiselt on mul nõnda väikestel kontsertidel n-ö lõdvaks laskmisega kerged raskused, aga eile Tapperis tajusin küll, et kõigil on kõigest täiesti pohhui ja eesmärk on vaid end töönädala lõpus raju muusika saatel välja elada - ei mingeid hinnanguid ega hukkamõistu, pinget ega viha, üdini soe ja sõbralik keskkond. Sellist vibe'i minu silmis metal ja ka muusika üleüldisemalt esindama peakski. Kui esitusest detailsemalt rääkida, siis Varkeli häälepaelad näitasid seitsmenda loo ajal väsimise märke, aga nagu juba mainitud sai, oli kõigil pohhui, ja vokaaltehniline ebaperfektsus kellegi tuju või elamust tegelikult ei seganud.

"Ma seisan esireas, sest olen õige fänn,
ja ootan, et mind jalust rabaks laval mängiv bänd.
End tunnen nagu puurist pääsenud orangutan,
kui rokiklubis meisterlikult kaela kangutan."
Üle ootuste tore õhtu!

The Who Viinis. Pete Townshend rokib endiselt nagu 16-aastane. Oli vägev õhtu.

Alabama 3 Dublinis. Suht kõige omapärasem konsa kus käinud. Millisel bändil on 4 vokalisti?!? Täna Black Mountain Glasgows

Mul mingeid mustandeid vahepeal kogunenud, postitan ära:

29. sept 2016 alustatud, täna lõpetatud:
Pärast Forzeliuse kolmelauselist The Who arvustust tundub Singer Vingerist kirjutamine omamoodi hale-naljakana, aga kuna just seda bändi ma möödunud teisipäeval (20.09.2016 - toim.) Kumus nägema juhtusin, pole väljapääsu kuskilt leida. "Nägema juhtusin" pole sõnavalikuna sugugi juhuslik ‒ kuigi ma ise alati nimetatud bändi repertuaarist sügavalt lugu olen pidanud, ei ole ma eriti veendunud, et laiem üldsus antud teemal minu ekstensiivset intelligentsust jagab. Niisiis olgu öeldud, et ma ei ostnud üritusele 18-eurost piletit, ei oodanud seda kolm kuud, ei kuulanud kodus eel-soojendusena Singer Vingerit ega omanud üleüldse nimetatud ansamblist mingeid eelteadmisi.

Kuigi minu seosed Singer Vingeriga tegelikult kaugesse lapsepõlve ulatuvad ("Massikommunikatsioon" oli ilmselt esimene päris laul, mille sõnad otsast lõpuni pähe õppisin), napib mul andmeid selle kollektiivi kontsertide külastamise kohta. Tean kindlalt, et nägin neid 2009. aasta juunikuus, mil koos The Suniga kodumaale ring peale tehti, ja kuigi mul igasugune hilisem (või ka varasem) info puudub, ei tundu seitsme aasta pikkune tühimik täiesti usutavana. Tõsiasi on aga see, et käesoleva kümnendi jooksul on kokkupuuted Singer Vingeriga olnud harvad, kui mitte lausa olematud. Nii et ootusärevus oli täiesti olemas: eriti kuna formaat Kumus tavapärasest märksa põnevam on.

Singer Vingeri puhul nimetatud formaadi võlud siiski eriti hästi esile ei tulnud: mehed olid silmnähtavalt pinges ega tundnud end istuva (ja kaine) publiku ees sugugi nii mugavalt kui mõnes pubis esinedes. Jutt ei jooksnud, laused pikad ja lohisevad, ilmselt ei aidanud seegi, et sound esimese loo ajal (mõneti ka hiljem) täiesti paigast ära oli löödud. Mihkel Rauale, ansambli vingeimale jutumehele, polnud üldse mikrofoni ette antud, nii et valdavalt pidi piirduma Rollo ja Volmeri mõnevõrra kuivade pajatustega. Mitte et Volmeri nostalgiline ja hetkiti melanhoolne memuaaride stiilis kõnepruuk mulle vastumeelne oleks, seda kindlasti mitte, kuid Raua sõnakasutus on sellegipoolest iga kell etem. Tolle õhtu meeldejäävaim lugu kõlas vist umbes niimoodi: Singer Vingeri mehed käisid 1988. aastal Soomes kontserti andmas ja korjasid lennujaama juurest mingid noored välismaa muusikud oma bändi bussi peale, jõid nende transadega koos piiritust ja mida kõike veel. Hiljem selgus, et noorte muusikute näol oli tegemist Red Hot Chili Peppersiga.

Mis muusikasse puutub, siis selle osas erilisi etteheiteid ei ole. Kuna kogu kontserti domineeris karjuvalt melanhoolne feel, et mitte öelda kurbus, võtsid mõned palad isegi pisara silma (jajah, ma tean, et see on imelik). "Mina pean sambat tantsida saama" ajal tekkis lihtsalt selline "oh jumal, kui õnnelik ma olen" tunne, "Aino on ainus" ajal tõepoolest nutsin, kuna ?????, laulus "Turistina sündinud" on rida "ikka veel mööda minnes Harjumäest mul kuivab keel", mida kuuldes tulid pisarad silma, ja "Ära jahtu" oli lihtsalt nii nummi, et nutsin. #pehmo
Tore kontsert, Singer Vinger muutis mu elu. Setlist

12. novembri kohta:
Tõnis Mägi & Muusik Seif Rock Cafés. Tundsin tungivat vajadust mõnd rokk-kontserti külastada, kuna olin terve oktoobrikuu kuival olnud, ja selle asemel et lihtsalt meeleheitlikult "doktor, aita!" karjuda, otsustasin vanameistrite käest abi otsida. Tegelikult oli asi selles, et ma lihtsalt ei leidnud tol õhtul ühtegi sobilikumat kontserti: oleksin hea meelega end mõne räige metal-bändi lava ees välja elanud. See selleks. Mäletan, et nii umbes kümne aasta eest kõlas Muusik Seif minu 8-aastastele kõrvadele täitsa rajult, aga enam see kahjuks päris nii polnud: tekkis pisut selline "olen jälle Apelsini kontserdile sattunud või?" tunne. Nautisin siiski, lõpus eriti. Repertuaar on valdavalt ju ikkagi korralik, isegi kui live'is natuke liiga pehmelt kõlas.

Soojendas Jäääär, millega ma olen tutvust teinud peamiselt "Oota:"-nimelise albumi kaudu, millelt loomulikult kontserdil ühtegi lugu ei mängitud. Alustati "Lumevärviga", mida ma täiega nautisin, ja sealt edasi nagu ei tulnudki enam midagi põnevat. Rahvas mulises ka ikka päris agressiivselt, nii et tähelepanu oli kerge hajuma.

Üleeile:
Mu kael on jälle räigelt kange. Süüdi on Metsatöll, mis reedel Rock Cafés oma uue kogumikplaadi ilmumist tähistas. Mina tähistasin ka, ja päris füüsiliselt. Tõsiselt vinge fännibaas neil, karjuti nagu mõne välismaa bändi kontserdil. Metsatöllu olen nüüdseks nii palju näinud, et mingit üllatust sealt ei tulnud, aga meeldis ikkagi väga. "Sõjahunt" + "Merehunt" kombo oli niiiii vinge! Sain Atso trummipulga ka kätte!

Soojendas Taak, Eesti parim doom metal bänd, mis imo muusikaliselt ka Black Sabbathile silmad ette teeb (ärge kellelegi öelge, et ma seda ütlesin). Ülikõva vokaal, äge repertuaar, lihtsalt täielik nauding. Olen neid juba kümme aastat kuulanud, aga oma silmaga siiani ainult vilksamisi näinud, nii et tundsin reedel puhast rõõmu. Bänd tuli veel lisalugudeks lavale tagasi ja Kalvet (jap, Taaga laulja on see Filmivaatluse mees ja tõlkija) ütles, et teevad esimeselt plaadilt ühe loo. Karjusin "Merevaik!!!!!!!", sest see on arguably Eesti parim metal-pala üldse, ja järgmine lugu oli "Merevaik". Jess! MU ELU ON FANTASTILINE

Hendrik Sal-Saller & Smilers - 25.11.2016 - Nordea Kontserdimaja
Mõnus. Sal-Saller on sümpaatne ja kuulaks ta lugusid (ei pea siinkohal laule silmas) vaat et lõputult. Pajatused punkaripõlvest ja Geneka ajast on lemmikud . Õnneks pole Raud/Saller/2 enam kaugel. Smilers on üldiselt võrdlemisi soft bänd, aga pärast akustilist esimest poolt mõjus vaheajajärgne n-ö "päris" osa tõsiselt võimsana. Tegi rõõmu. Nüüd jääb üle ainult samanimelist eluloo(?)raamatut lugeda.

Metsatöll - 17.12.2016 - Rock Café
Natuke meh, sest päevane lastekontsert + partner eriti ei feelinud, aga noh, päris iga kord ei saagi ennast lava ees poolsurnuks tõmmelda. Setlistis oli "Hundiraev", Metsatöllu üks paremaid lugusid, mida millegipärast enam kontsertidel ei esitata (üksikute eranditega, nagu näha), nii et ülevaid emotsioone jagus samuti.

Statica - 30.12.2016 - Tapper
Täitsa okei. Polnud antud ansamblist enne kontserti midagi kuulnud, aga repertuaar on täiesti kuulatav ja pillimehed pealtnäha pädevad. Vokaal pole midagi erilist, aga vähemalt ei kärise, nagu eesti metalis pahatihti kombeks.

Taak - 30.12.2016 - Tapper
Jeejejeeejeje, Taak juba teist korda lühikese aja jooksul! Seekord kehvem setlist, sest esimese albumi pealt ei tehtud praktiliselt midagi, aga pole väga hullu: oligi lahe uusi potentsiaalseid lemmikuid avastada. "Viimane õhtu Bela Lugosiga" on täiesti fucking imeline pala, natuke kahetsen, et aasta parima laulu valimisse seda ei nomineerinud. Mitte et "Eesti sült ja Eesti muda" kuidagi kehvem oleks, erineva võluga lihtsalt. Äge!

Ivo Linna ja Antti Kammiste - 9.01.2017 - Tallinna 21. Kool
Olen 12 aastat oodanud, et minu koolivalik end õigustaks ja lõpuks see ometi juhtus. Inglismaa kunstinädala raames toodi The Beatlesi repertuaariga esinema Ivo Linna ja Antti Kammiste, kes tegelikult suht lackluster performantsi tegid, aga asi on põhimõttes, eksole. Korduvalt käisid külmavärinad üle keha: usun, et selle põhjustas ikkagi muusika, mitte way liiga madala temperatuuriga aula. Ja lõpuks laulsime kõik koos "Yellow Submarine'i"

Steve Hackett Stockholmis. Esimene tõeline progeelamus vast. Ja oli üsna fantastiline kakspooltund. Koos hea saatebändi ja Gabrieli sarnase vokalistiga sain väikse kiikamise 70ndate kardinate taha. Järgmisena Status Quo, Depeche Mode, Rammstein.

Forzelius wrote:Järgmisena Status Quo, Depeche Mode, Rammstein.

Kuhu sa Depeche Mode'i kuulama lähed?

Audrey wrote:

Forzelius wrote:Järgmisena Status Quo, Depeche Mode, Rammstein.

Kuhu sa Depeche Mode'i kuulama lähed?

24. mai, Praha

Status Quo Nordea kontserdimajas.

Kohutav venue, aga hea konsa. Hold You Back ajal (vist?) võiks vanduda, et Rossi osutas minu peale, kui hüppasin. Setlist oli ka päris meeldiv, kui üks lugu, mille initsiaalid on ITAN, välja arvata. Täiesti kohutav sitt, millel pole mingit kohta sellise suurepärase buugirokiliku bändi diskograafias. Down Down ajal lasi Francis suht sõnadega üle, vana mees, annab andeks. Võis rahule jääda, kuigi vahepeal mõtlesin, kui võimas oleks olnud neid näha 70-80ndatel, kui ikka terved staadionid kargasid nende parimate lugude peale.
Järgmised - Depeche Mode, Rammstein, Electric Light Orchestra.

Forzelius wrote:Status Quo Nordea kontserdimajas.

Kohutav venue, aga hea konsa. Hold You Back ajal (vist?) võiks vanduda, et Rossi osutas minu peale, kui hüppasin. Setlist oli ka päris meeldiv, kui üks lugu, mille initsiaalid on ITAN, välja arvata. Täiesti kohutav sitt, millel pole mingit kohta sellise suurepärase buugirokiliku bändi diskograafias. Down Down ajal lasi Francis suht sõnadega üle, vana mees, annab andeks. Võis rahule jääda, kuigi vahepeal mõtlesin, kui võimas oleks olnud neid näha 70-80ndatel, kui ikka terved staadionid kargasid nende parimate lugude peale.

No ei ole kohutav venue. Pole lihtsalt selliseks kontserdiks ette nähtud, muidu ikkagi ju asjalik. Mind häiris ainult see, et vokaali polnud absull esiritta kuulda, kuna kõlarid olid tahapoole suunatud. Kitarr seevastu peksis korralikult üle, kuna need võimendid asetsevad ju laval ja on seeläbi eriti hästi kuulda. Nii et ca pool ajast võis sellist poolkõva instrumentaalkontserti nautida (okei, nii hull tegelt polnud). Heli sätiti korda selle akustilise pala abil, mille ajaks trummar ettepoole toodi jne. Lisalugude ajaks oli olukord jällegi märksa kehvem. Oluliselt emotsiooni see aga vähemaks ei võtnud, lahedad mehed ja lahe muusika. Tõsiselt positiivne energia. Eriti vahva on vaadata, kuidas pea 70-aastane Rossi, kitarr kaelas, ennastunustavalt üles-alla hüppab. "In the Army Now" on imo täiesti korralik pala, mis on Status Quo populaarsuse ja relevantsuse osas olulist rolli mänginud, nii et ei saa seda kuidagi maha teha. Quo üldise stiiliga see kokku ei lähe, aga hea lauluga on tegu sellegipoolest. Selline jammimise ja impro element meeldis kõige rohkem. Tekitas tõesti hea tunde, kui näed, et meestel on laval lõbus.

Järgmised: Termikas homme, Ruslana pühapäeval vabakal (???), siis RaudSaller, Blaze Bayley (ex Iron Maiden), Rammstein, Guns N' Roses, Ritchie Blackmore's Rainbow, Sweet, Aerosmith, Deep Purple, Alice Cooper, Europe, Blue Öyster Cult, Red Hot Chili Peppers jnejne

Rasmus wrote:

Forzelius wrote:Status Quo Nordea kontserdimajas.

Kohutav venue, aga hea konsa. Hold You Back ajal (vist?) võiks vanduda, et Rossi osutas minu peale, kui hüppasin. Setlist oli ka päris meeldiv, kui üks lugu, mille initsiaalid on ITAN, välja arvata. Täiesti kohutav sitt, millel pole mingit kohta sellise suurepärase buugirokiliku bändi diskograafias. Down Down ajal lasi Francis suht sõnadega üle, vana mees, annab andeks. Võis rahule jääda, kuigi vahepeal mõtlesin, kui võimas oleks olnud neid näha 70-80ndatel, kui ikka terved staadionid kargasid nende parimate lugude peale.

No ei ole kohutav venue. Pole lihtsalt selliseks kontserdiks ette nähtud, muidu ikkagi ju asjalik. Mind häiris ainult see, et vokaali polnud absull esiritta kuulda, kuna kõlarid olid tahapoole suunatud. Kitarr seevastu peksis korralikult üle, kuna need võimendid asetsevad ju laval ja on seeläbi eriti hästi kuulda. Nii et ca pool ajast võis sellist poolkõva instrumentaalkontserti nautida (okei, nii hull tegelt polnud). Heli sätiti korda selle akustilise pala abil, mille ajaks trummar ettepoole toodi jne. Lisalugude ajaks oli olukord jällegi märksa kehvem. Oluliselt emotsiooni see aga vähemaks ei võtnud, lahedad mehed ja lahe muusika. Tõsiselt positiivne energia. Eriti vahva on vaadata, kuidas pea 70-aastane Rossi, kitarr kaelas, ennastunustavalt üles-alla hüppab. "In the Army Now" on imo täiesti korralik pala, mis on Status Quo populaarsuse ja relevantsuse osas olulist rolli mänginud, nii et ei saa seda kuidagi maha teha. Quo üldise stiiliga see kokku ei lähe, aga hea lauluga on tegu sellegipoolest. Selline jammimise ja impro element meeldis kõige rohkem. Tekitas tõesti hea tunde, kui näed, et meestel on laval lõbus.

nojah, ei nõustu lihtsalt @ nordea. Kui ma mõtlen rokivenüü, ei mõtle ma mingi teatriatmosfääri peale, kus vahepeal vanem generatsioon saab kohvi ja konjakit minna nautima (vaheaeg enne kontserti , literally mille jaoks Ziggy Wild soojendamas oli üldse).

In the Army Now osas ka ei nõustu, et see korralik pala oleks. Bändi tegi ta pigem taas relevantseks 80ndatel, aga oma kõrgustesse nad selle looga küll ei tõusnud, see oli neil juba ca 10 aastat tagasi saavutatud.

Üleüldine lavaenergia oli muidugi fantastiline, loodan, et Rossi liiga pahane pole eesti publiku peale, et ainult 2 inimest (umbes) Paper Planesi refrääni ajal kaasa laulis, kui ta ise korraks vait jäi. Läheks veel, kui kuidagi tähtede seis kunagi kattuks.

Juba pea aasta aega olen mõelnud siia kirjutada. Viimane kord kui muusikalisel üritusel sai käidud, oli We Love the 90's Lauluväljakul eelmise aasta augustis. Päris kurb, et vahepeal pole enam sattunud mingile kontserdile. Ainult töö ja kodu. Liiga laisk. Anyway..

Ootan täiega tänavust We Love the 90's festivali, mis seekord 3-päevane. Esimesel päeval 2000ndate artistid ja just need keda olen niiiii näha tahtnud. Eelmine aasta oli ka super.

Kokkuvõtvalt siis eelmisest aastast: Captain Jack oli kõige parem (meeldis ka mu elukaaslasele enim) ja muidugist asi mis selle veel ägedamaks oli selfie kapteniga. Teine lemmik oli Vengaboys. Milline nostalgia. Kõik lood olid tuttavad, mõnus kaasa laula. Hea fiil. E-Type'i ootasin enim ja pettusin. Fantast oli kaasa laulda ja oma silmaga näha, aga hääl laivis on jama, kahjuks. Alexia tundus, et on stiili muutnud. Mingi rokitsikk laval ja lood ka vastavalt seadistatud ja no nii võõraks jäid. Army of Lovers oli alguses suur WTF. Aga kurat, oli mida vaadata laval. Ja oi kui üks meeslaulja oma pika mantli pealt ära võttis ja roosa korsett nähtavale tuli siis inimesed asusid kähku filmine, pildistama. Pean ütlema, et peale kontserti (kodus) sai seda bändi veel kuulatud. Täitsa mõnusad catchyd lood. Scooter valmistas meile mõlemale pettumuse. Miski jäi puudu. Dr. Alban oli fun, jättis veits ülbe mulje. Pole veel kuulnud, et mingi artist nii palju Estonia Estonia ütleks. "It's my life" ftw. Culture Beat oli mõnus. Hea power. Basic Element oli suht feil. Tsikk oleks võinud rohkem vaeva näha, et suu liigutused ja sõnad kokku käiks. Londonbeat oli mõnus. Ja kahjuks ka ainus kellelt sain loo normaalse soundiga linti. Rahulikum muusika. Caater tekitas ka eriti suure nostalgia. Äge oli näha neid. Lavalt käisid läbi ka lauljatarid kellega koostööd tegid. Nancy muutub aina kaunimaks ajaga. Tuberkuloitedest ei hooli ja esitus ka midagi erilist polnud. Mr. Happyman oli pettumus. Nende lood meeldivad, aga laivis ei osata kohe üldse esineda. A-Rühm pole ka minu jaoks. Ootasin kannatamatult millal nad lõpetavad. Jälgisin taustatantsijaid hoopis. E-Miljon (Emil Rutiku) oli minu jaoks ainus tundmatu artist. Vaatasime veidi ja läksime üles torni hoopis. Esitus jäi lühikeseks kuna 1 oli kukkudes pea ära löönud tõsiselt ja oodati kiirabi. Ikka ei pääse ilma.

Üleüldiselt ilmadega joppas. Teine päev läks juba tunduvalt jahedamaks, aga õnneks vihma hakkas alles sadama päev hiljem. Teisel päeval andsid jalad rohkem tunda, siis fännitsoonis väga ei passinud. Rohkem sai laulukaare all istutud. Loodetevasti see aasta ka ilm püsib.

Täna siis Rammstein. Järgmine kuu RHCP Lätis ja augustis We Love the 90's uuesti.

CM-Girl wrote:Kokkuvõtvalt siis eelmisest aastast: Captain Jack oli kõige parem (meeldis ka mu elukaaslasele enim) ja muidugist asi mis selle veel ägedamaks oli selfie kapteniga.

Hmm. Ma nagu kusagilt mäletaks, et Captain Jacki tüüp on juba 10 aastat surnud olnud vms.