Filmiveeb.ee foorum

Tuli tahtmine natuke Jarmuschi seltsis aega veeta. Mõeldud-tehtud.
Vaatamisele tuli Mystery Train (1989), milles jälgitakse erinevate inimeste elusid, mis ühel hetkel juhuse tahtel põimuvad. Antud filmis etendas sellise juhuse osa ühes viletsas hotellis elutsev Elvise vaim.


Tõeliselt cool film coolide tegelastega.


Minul läks selle filmi ajal küll tuju paremaks.

Pawn (2013) Põnev ja nauditav. Loved it.

Päris filmiks nimetada ei saa, aga midagi taolist...

Polnud selle röstimisformaadiga üldse enne vaatamist kursis ja arvasin, et tegu on sellise humoorika tagasivaatega Hoffi karjäärile, aga tegelikult oli see üks kõige kurjemaid asju, mida ma kunagi näinud olen. Enamik naljadest ajasid küll naerma, kuid osad olid tõesti nii julmad, et saates osalejatel ja publikul oli endal ka paha. Seth MacFarlane ja Pamela Anderson ning lõpus siis ka The Hoff ise meeldisid kõige rohkem, kuna nende huumor ei olnud nii põletav, vaid pigem tögavalt sõbralik. Hulk Hogani ja Lisa Lampanelli vastu oldi vist pisut liiga karmid.

Aga 8/10 ja ühed naljakamad 70 minutit ever.

Ise panin kunagi selle seriaalide alla, aga mullegi meeldis. Vaatasin ka Donald Trumpi, Charlie Sheeni jms Roaste.

"Mutants"-i lavastaja David Morlet' uus vägitegu. How da fak on võimalik, et nii suurepärase tehnilise teostusega film on niivõrd ebaoriginaalne? Kas ma pole sedasama asja juba umbes 9 miljonit korda näinud? JEP! Ehe tõestus, et sa võid olla erakordselt vilunud režissöör, aga kui su võimetes ei ole näidata midagi uut ja huvitavat, siis vaataja poolehoidu sa ei võida ("Mutants"-i puhul ei kehti).
Kestev mälestus jääb aga filmis rokenrolli kütnud maniaki profiilist, suuresti tänu maskile (mis, tõsi küll, oleks nagu "Spartacus"-e sarja rekvisiit-ülejääk):



Creepy!

History of the World: Part I (1981) 7/10

High Anxiety (1977) 7/10 Alfred Hitchcock'i filmide paroodia

Silent Movie (1976) 10/10 Loved it. Nii palju sai naerdud. Kaks stseeni ajasid nii naerma, et pisarad voolasid.

DPRK: The Land of Whispers
5/10

Judgment at Nuremberg (1961) 8/10

Masters of Horror (2002) ― Väga mõnus dokk, lahedad tegelased koos. Viimane kiire montaaž oli eriti kõva! Võtab päris hästi kokku põhjused, miks mulle õudusfilmid meeldivad.

Night Train to Munich (1940)

Suurepärane briti patriotismi täis tükk. Sääraseid pool-propaganda filme on miskipärast alati lahe vaadata just natside kujutamise pärast. Harrison ja Heinreid olid head vastased, Lockwood jäi miskipärast kuidagi varju. Ei saanud tavapärast ekraaniaega ning see mõneti romantiline liin, mida aretada püüti, läks nagu veidi rappa. Aga muidu väga lahe. Hitchcocki "The Lady Vanishes" filmiga alguse leidnud 2 kriketihullu, Charters ja Caldicott, on jälle tagasi ning neid on samasugune lust jälgida nagu eelmainitud filmis. Midagi neis kahes on, võib-olla on see nende briti snobism, võib-olla täiesti õnnis ükskõiksus ümbritseva sõjaeelse olukorra kohta, kuid iga minut neid ekraanil näha on kuld. Pole siis ime, et nad koos üle 10 filmi ning palju raadiosaateid tegid.
Carol Reedi lavastused on pea alati kvaliteetsed ning see ei erine õnneks teistest. Pole küll säärane tippteos nagu "The Third Man", aga väga mõnus ajaviide. Eriti, kui 40ndate noirid ja nende sugemed peale lähevad.

8/10

Sightseers - Briti must huumor at its best. Ehk kinnitus mu kahtlusele, et sarimõrvariteks osutuvad alati just need inimesed, kellest sa seda kõige vähem ootad. Antud juhul on nendeks paar kohalike vaatamisväärsustega tutvuvat puhkuseveetjat - habemikust punapea ja tema tagasihoidlik (?) pruut (kes muuhulgas leiab oma kudumisoskusele huvitava rakenduse).

The Awful Truth (1937)

Cary Grant on loodud selliste filmide jaoks. Muidugi on sääraste filmide lõpplahendused väga kaugelt ette näha ja tsipa nagu mõtled, et miks iga kord naudid, aga fuck, lõbus on. Eriti, kui mingi näitleja on filmidega nii lähedaseks saanud, et naudid seda spetsiifilist huumorit. Ja Grantil on väga ainulaadne (selles stereotüüpsete komejantide ajastus) karisma, mis kunagi ära ei tüüta. Natuke häirib, et säärastes lugudes kaasad uuesti kokkusaamise eel ei mõtle oma teise poole halbadele iseloomujoontele, vaid näevad ainult seda lühikese aja jooksul toimunud positiivset reinkarnatsiooni, aga meeh: 30-40 Granti romkomid on paremad kui enamik, mis tänapäeval ses žanris tehakse.

8/10

Eskiya (The Bandit) (1996)

Võtsin algselt selle filmi ette selle ideega, et saada lõpuks kauaoodatud plaatinamärk ICMi krimi kategoorias. Aga poleks uskunudki, et üks Türgi kino pärl nii peidus on olnud. Pole küll selle riigi kinemaatiliste tegemistega eriti kursis peale mõne PÖFFil nähtud asja, aga poleks arvanud, et midagi nii head nii vähekajastatud on.
Igatahes, mis meeldis: peategelased, Istanbuli metropoolsete omaduste ärakasutamine, VÄRVID. Täiesti lõpp kui ülevärvitud muljega tükk. Kohati tekkis tunne nagu vaataks exploitationit või mõnda Leone filmi. Ja ei mõjunud absoluutselt imalalt või juustuselt, vastupidi. Tegi kuidagi elavaks selle kõrbelise piirkonna. Lugu ise oli samuti väga nauditav. Kahju, et varem ei näinud, oleks saanud sinna "rauk haarab relva" top 10'sse panna. Üpris melanhoolne-romantiline toon, minnes lõpus kuidagi väga muinasjutuliseks. Aga mulle meeldis see, filmil oli hinge.

9/10

Harvey (1950)

Ma olen suur Jimmy Stewarti fänn ja ta sobis siia filmi nii hästi oma distantse uimasusega. Having said that, see film ise jäi kohati tegevuse arvelt lahjaks. Lõpukolmandik oli hästi tehtud, kuid võttis ikka aega, et käima saada. Tundub, et see oligi rõhukoht tol ajal: teha slapsticki 66% ja siis lõpus sinna mingi tegevus ka taha lükata. Meeldis see, et see nö hull Elwood oli sõbralikum, vabameelsem ja rahulikum kui kõik need, kes teda hullumajja üritasid panna. Seda illustreeris vist kõige paremini stseen, kui too psühhiaater lamas pikali ja Elwood istus tema tooli peal. Sümpaatia peategelase vastu kasvas tasapisi ja loomulikult lõpus soovisid, et ta iseendaks jääks. Eeleksisteerinud luv Stewarti vastu aitas muidugi ainult kaasa. Lemmikfilmiks temaga vast jääbki Mr Smith. Harvey jääb meelde eelkõige Stewarti pärast, jant ise polnud nii kaasahaarav.

7/10