Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)

[Garli]

Red Riding: In the Year of Our Lord 1974
Red Riding: In the Year of Our Lord 1980
Red Riding: In the Year of Our Lord 1983

UK, 70ndad/80ndad, sarimõrvarid, korrumpeerunud politseinikud. Hea triloogia.

PS! viimase osa ajal pidin korralikult ajusi ragistama, et vahet teha olevikul ja flashbackidel.

[Defexer]

The Sweeney (2012)

See on epic briti badass moovi mida ma approven, lihtsalt vaadake ja imestage. Kohati on küll igasugu faile steene kuid põhiline, Plan B on osa pealikudest ning tema kõrval asetsev badass mate on paras gangster123 ise. Approven ja veelkord approven

[DarkSky]

Cat People (Kassinimesed), USA 1982

http://www.imdb.com/title/tt0083722/

The Killer Eye (Tappev silm), USA 1999

http://www.imdb.com/title/tt0177886/?ref_=fn_al_tt_1

[0ll]

Kiitsin mõned päevad tagasi eelmise aasta dokke. Nüüd nägin ühte, mis jättis täiesti külmaks:
Ai Weiwei: Never Sorry - ei pakkunud uut informatsiooni (kui pole silmad-kõrvad kinni elanud), ei jõudnud kuhugi välja, puudus arvestatav kulminatsioon või lõppjäreldus. Ja kui peategelase kunstilooming ka eriti korda ei lähe (mulle ei läinud), siis polegi midagi vaadata...

[CM-Girl]

Cat Ballou (1965) Väike pettumus. 5/10

[SimTanel]

Seagali Exit Wounds, hea film 8/10

[Ralf]

Lühike variant: 4/10

Pikem variant: Möödunud aasta esimesel poolel sai nii palju sprotte üle elatud, et tegin põhimõttelise otsuse neid ilmselgeid pabulaid järjekindlalt vältida ning kulutada oma mitte-nii-väärtuslikku aega seda rohkem väärivatele filmidele. Nende uute väljalasete - eriti otse-videole ja pay-per-view asjade - puhul mõtlesin, et olen kaval ja hakkan YouTube'ist treilereid vaatama, mida ma tavaliselt kunagi ei tee, sest ma ei ole sedasorti kutt, kes Hercule Poirot' mängima hakkab, et kindlamalt teada saada, kas asja on mõtet vaadata või ei.

"Officer Down"-i puhul ma seda ühesõnaga siis tegin, kuna mul on eelarvamused filmide suhtes, mille postrid on tehtud IrfanView's või kuskil. Ja treileri järgi ei tundunud asi sugugi halb, paistis olevat selline viisakapoolsem halva leitnandi film, kus veidi tulistamist ja soliidne cast.

Aga muidugi läks mu geniaalne eeluurimisplaan luhta, kuna ma unustasin, et vähegi leidliku montaaži ja muusikakasutusega võib isegi kõige rõõsama röga "Ristiisa" moodi välja nägema panna. Ühesõnaga oli film ikkagi kehvapoolne ja seda kõige hullemat sorti: üritas olla tõsine ja kompleksne, aga ebaõnnestus rängalt. Stephen Dorff tegi siiski võrdlemisi tubli tööd.

Aga tänu sellele filmile või õigemini selle IMDb boardile (mida ma poleks tõenäoliselt külastanud, kui ma poleks filmi kavasse võtnud) sain ma haisu ninna ebataotluslikult vaimuka "Blu" elektrooniliste sigarettide reklaami kohta, milles Dorff isiklikult. "We're all adults here!". Nii et tänks, "Officer Down".

[delete]

Zhila-byla odna baba 8/10

[rauls]

"Crossfire Hurricane" (2012).

Täitsa hea dokumentaal The Rolling Stones'ist.

[Forzelius]

Red Riding: In the Year of Our Lord 1974 (2009)

Ma olen kahe käega žurnalistide vastustemissiooni filmide poolt ("State of Play", "The Girl With the Dragon Tattoo" (2011)), kuid selle triloogia esimene film jäi ses vallas nõrgaks kahjuks. Getin, et 70-ndate Inglismaa kolkaelu võiski olla nii põnev, et suurik kurjategija on lindpriist luik, kuid oleks võinud veidi filmilikumaks teha kogu asja. Reaalselt ei juhtunud mitte midagi enne Sean Beani karakteri esile astumist. Ning kui mälu ei peta, siis tund aega jooksuajast oli seks momendiks juba läbi. See selleks, puudusi oli veelgi. Nimelt lool oli potentsiaali küll, aga kuidas see lõpplahendus ära seoti kogu uurimisega, oli kah tsipa imal. Samuti oli Garfieldi tegelane veidi lapsik oma motiividega: huvi mõrvad ära lahendada ning keppi saada käisid väga käsikäes.
Plusspunktid 70-ndate ja Sean Beani eest. Loodetavasti on järgmised osad paremad.

6/10

[Ralf]

Vastu hommikut kaesin kaht prantsuse uue-laine horrorit mis seni olid nägemata:



Ils / Them (2006) - suures metsamajas kahekesiaega veeta sooviv noorpaar äratatakse öösel seltskonna kapuutse kandvate nolkide poolt, kes on pähe võtnud neid veidi terroriseerida. Vahepeal oli täitsa põnev, aga jäi ikkagi väga tühjaks ja payoff ehk vastus küsimusele "Kes siis kiusavad ja miks?" oli kuidagi pettumustvalmistav. Mõtlesin vahepeal, et tuleb sisse mingi üleloomulik element ja tore, et seda ei juhtunud, aga oleks soovinud rohkem huvitavat tausta nii kahele kannatajale kui neid kannatama panijatele. 5

Frontiére(s) / Frontier(s) (2007) - neli noort revolutsionääri tahavad ööseks jääda muust maailmast eraldatud hotelli, mida juhib twisted and demented neonatside perekond. Seda filmi kiputakse ikka mainima kui tulevad jutuks brutaalseimad õudusfilmid ja ehkki minu meelest olid "Martyrs" ja "Inside" kõvasti räigemad, leidus ka siin korralikult ekstreemvägivalda. Jee. Meeldib prantsuse õudusfilmides just see, et peategelased on naised, kel tihtilugu pimeda juhuse või õnne läbi pääseda õnnestub (tihti muidugi 3 liitri jagu verega kaetuna). Passis palju rohkem kui "Ils". 7
^ Jah, see on andmebaasis olemas. Pigistame silma kinni, tahtsin comboposti teha.

[Ralf]

... ja jätkates samal lainel:



Calvaire / The Ordeal (2004) - ühe esinemisele jõuda püüdva noore laulja auto ütleb kuskil metsas üles ja mees on sunnitud peavarju otsima. Jõuab ta ühte külalistemajja, mille (Paul Giamatti kaksikvennast) eraklik omanik Bartel talle sõbralikult tuba ja süüa pakub. Edasist ei hakka reetma, kuna mida vähem teada, seda parem. Filmile annavad head löögijõudu ennekõike vapustav opetöö ja väga hea huumor. Minu jaoks oligi see pigem süsimust komöödia kui õudusfilm. 6

Dans ma peau / In My Skin (2002) - miskipärast oli "Calvaire" The Most Disturbing Movies Ever Made pakis ja see mitte. Film ühest noorest karjäärinaisest, kes avastab peol, et on oma säärt väljas purjuspäi ringi koperdades raskelt vigastanud seda õieti tundmata. Sellest intsidendist kujuneb välja kompulsiivne enesevigastamis- ja -söömismaania, mida naine korraga taltsutada ning varjata püüab. Ülesehituselt sarnaneb filmidega, kus peategelane on näiteks alkohoolik ja üritab kõigest väest kaine olla ning nii teha, et keegi tema hingeõhus viskilõhna ei tunneks, aga aina sügavamalt sõltuvuse küüsi langedes muutub selle varjamine lihtsalt võimatuks. Paar päris häirivat stseeni ja üks äärmiselt pinev, mis leiab aset firmaõhtusöögil. Film täpselt minu maitsele (no pun intended), ehk siis šokeerivamat/provokatiivsemat laadi (kuigi kordagi ei tekkinud tundmust, et film püüab sihilikult šokeerida, lihtsalt näidati peategelase õnnetut uut sõltuvust sellisena nagu ta oli - kole ja kurb) psühholoogiline karakteridraama. 8

[Ralf]

Mu (õudus)filmifriigist netituttav - nargoman "RaretowN" - võttis asja kõige paremini kokku:

<&RaretowN> told you it was a droner
<&RaretowN> same shit you seen a thousand times before
<&RaretowN> quick run down tha corridor quick get in that room quick run into this room hide quick run up those stairs quick run down this corridoorzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzz

Ja suht nii ongi. Zombifilmi puhul vast ei maksagi nüüdisajal loota, et suudetakse jalgratas leiutada, enamasti pekstaksegi sama surnud lehma, aga sellel nappis leidlikkust ikka väga. Same shit, different title. 2

[Ralf]

Mu viimane post siia teemasse praeguseks:



VOT SELLINE PEAB OLEMA ÜKS ÕUDUSFILM.

Väga vähe kulunud momente, iga kord kui tundub, et nüüd hakkab aur otsa saama (sest story on tegelikult üsna lihtne), tuuakse sisse midagi uut ja huvitavat, samuti üritatakse kurjamist mutanti väga huvitavalt inimlikustada ja antakse talle rohkem ekraaniaega, kui niisugustes filmides kombeks on. Ometi pole ta ju täielik koletis vaid siiski inimene... noh, peaaegu. 9

[Rasmus]

The Freddy Krueger Special (TV 1988)

Pole otseselt film, aga close enough. Kohati oli päris naljakas (põhiliselt Seali ja Freddy vestluste ajal) ja Elm Streeti neljandat osa tutvustava saatena täitsa huvitav, aga muud ei midagi. Muusikaliselt sobis mulle küll, NOES'i lõputiitrite ajal jooksvad soundtrackid on mulle alati meeldinud. Ozzy ja Cooper saavad ka üles suunatud pöidla.