Filmiveeb.ee foorum

''The Statement'' (2003) keskmine ei midagi erilist, ei oska veel öelda, mis hindeks panen, siis kirjutan pikemalt kui on lisatud film ''The Statement''.
''The Actors'' (2003) lõbus, aga veidi jälle labane, mis on suht tüüpiline komöödiate hulgas. Pikemalt kommenteerin kui film lisatud filmiveebi.

Copper Mountain (1983) Mulle meeldis. Väga mõnus muusika.

Wit (2001), mis rääkis vähihaige naise elust ja kuidas ta võtab vastu ravi, muidu meeldis, mind veidi häiris, teised inimesed olid kui varjud vähihaige ümber, rohkem meeldib selline lähenemine sellele teemale, kus on ka pere kaasatud ja nende tunded, kui on filmis ''Life as a House'', kuigi filmi ''Wit'' lähenemine oli ka huvitav. Filmi alguses tundus peategelase reaktsioon veidi imelik uudist teada saades, aga suht kohe muutus see normaalsemaks, esialgu tundus, et ta võtab seda uudist liiga ükskõikselt ja enesekindlalt, et temaga midagi ei juhtu. Emma Thompson tegi taaskord hea rolli - hindeks 8/10.

Harvey (1950) 7/10

Ill Manors. Hea.

Mõlemad jätsid veidi soovida. Esimene oli iseenesest küll tore "May" vaimus psühhoõudukas mõnusate sürrealistlike elementidega, aga üritas võib-olla liiga weird-koomiline olla (siiski kõige ebatervema sisuga käesoleva aasta film, mida on olnud rõõm näha). Monopoli-doki puhul kusjuures meeldis, et näidati võistlejate lemmik-mängunuppe ja räägiti ka nende "tähendusest" veidi, mulle isiklikult on see ralliauto alati meeldinud ja ilmselgelt ma pole ka ainus.

The Cat

Klaustrofoobia all kannatav So-Hoi, kes töötab lemmikloomapoes, võtab enda hoolde alla kassi, kelle omanik suri liftis teadmata põhjustel. Sellest ajast saadik hakkab ta nägema veidraid ilmutisi ning järjest enam surevad tema ümber inimesed müstiliste olude tõttu.

Need, kes on juba korraliku portsu Aasia õudusfilme juba näinud, ei leia selles filmis mitte midagi uut, sest “The Cat” kasutab täpselt samasugust valemit nagu näiteks filmid “The Ring” või “Dark Water.” Järgitakse tüüpmustrit: mõned surmad, mõned ehmatused, filmi lõpus aset leiduv peategelase ja kummituse vaheline vastasseis ning sellele järgnev kummituse traagiline lugu, kuidas ja mis põhjustel ta oma otsa leidis.Filmi areng oli kaugelt juba etteaimatav.

Kui igav hakkab, siis võib iseenesest vaadata, kuigi midagi uut loota pole. Film on see-eest tehniliselt kenasti tehtud, Park Min-Young (vaatamata sellele, et ta nägu on käinud noa all ning kohati kutsutakse teda “plastik-tüdrukuks”, on ta ikka väga ilus) teeb peategelase rollis veenva soorituse. Ehmatused olid lamedad, valdavalt vaimu välja ilmumisega ei-kusagilt ja tagataustaks valjud heliefektid, kaotades ära oma õuduse.

Mitte, et ma oleks vastupidist arvanud, aga kui film on Lõuna-Koreast, siis ei tähenda see alati head filmi. “The Cat” pole nii halb ega hea, vaid langeb sinna keskele tühjusesse. Park Min-Young oligi vist peamine põhjus (lisaks lahedale postrile), miks ma seda vaadata tahtsin. Kassivastane vägivald oli ebameeldiv ja õudne, samas ka aktuaalne probleem tänapäeval, kuid enne lõputiitrite rullimist kinnitatakse vaatajale, et filmimise käigus ei tehtud kassidele väärkohtlemist.

Tuim ja ebaoriginaalne andmine, kuigi kohati lendas nunnumeeter lakke küll armsate kasside tõttu.

4/10

Cronos (1993) 10!

New Woman (1934, Hiina). Selline kergelt vasakpoolne tummfilm, täitsa tore. 7/10.

Pusher (2012)

Kuna mulle Pusheri triloogia läks täiega peale siis võtsin ka selle ette ja boonuseks oli Zlato Buric, kes oli siiski sama muhe sell nagu originaalis ta olema peaks ja puhtalt temapärast võib seda vaadata. Samas film oli suht 1:1le ikka koopia tehtud kuid pehmelt öeldes sitemini ja nad oleksid võinud vähemalt siis sarnased näitlejad sisse tuua kui juba nimed samad olid.

Ei sisalda spoilerit vaid kergelt muigele ajav pilt, mis oli suurim möödapanek filmis üldse ja millega ma üldse rahul ei olnud.

Kurenai no buta (1992) 8/10

ill Manors (2012)

Ületab minusilmis paljud taolised briti filmid (adulthood, kidulthood jm). Peamiselt gangid, narko, prostitutsioon ja mis filmivältel aina süngemaks läks. Plan B on saanud suurepärase tööga hakkama, nimelt suutis korraliku posu lugusid kirjutada, mis pole lihtsalt lisatud aga vaid igal lool on oma sõnum, mis läks täpselt olukorraga kokku ja edastati väga edukalt vaatajateni n.ö muusikavideoga. 8/10

The Rookie (2002)

Süda oli väga õige koha peal. Häiris see, et Quaid oli 10 aastat liiga vana selle rolli jaoks, kuid kuna ta on suhteliselt äge näitleja, siis ülemäära nihelust ei põhjustanud. Kuuldavasti sobivat produtsentidele Quaidi vasakukäelisus ja eelnev kokkupuude pesapalliga. Mis on iseeneses kiiduväärt eeltöö, nagu ka klassikalise lõpumängu koordineerimine, vaadates, millises katedraalis see aset leidis. Üldiselt on sellised filmid kõik klišeelised ameerika mäed, aga kuna, tõesti, see küla-vibe oli vägagi tuntav, siis pean üle kuue andma.

7.

Rose-Marie - 1936 - muusikal

Tahtsin tegelikult 1954.a versiooni vaadata, aga see oli ka suhteliselt huvitav, aga millegi tõttu arvan, et meeldib 1954.a versioon rohkem kuna seal mängib Howard Keel.

The Gay Divorcee (1934)
Film täis tantsu ja muusikat. Peaosades tolle aja suured staarid Fred Astaire ja Ginger Rogers. Astaire on muidugi suurepärane tantsija. Film teenis 4 oscari nommi ja osaliselt sellepärast tekitaski minus huvi. Teiseks tekkis lihtsalt isu klassika järele. Paraku ma ei ole eriline tantsu ja tralli täis muusikalide austaja. Suurt elamust ei saanud. Meeletu naiivsus, mis iseloomustab üleüldse tolle aja filme, ei lähe peale. Vähemalt näo sain ikka muigele siin ja seal. Fred Astaire meeldis.
5,5/10