Filmiveeb.ee foorum

Nameless Gangster (2012)
Üks kindel kanditaat Korea gängsterfilmide paremikku. Choi Min-sik kehastab seekord tolliametniku, kes satub tõelise "rahapaja" otsa, mis omakorda toob kaasa sidemeid maffiaga. Saades korra hamba verele püüab kõike meetmed kasutades oma positsiooni hoida, kuid 90ndate algul, mil president isiklikult annab korralduse võitluseks organiseeritud kuritegevusega, hakkab ka tema koht kõikuma. Julgen kindlalt väita, et tegemist on Choi Min-siki parimaid rolle. Teeb isegi silmad ette Oldboy'le. Parajas koguses Korea huumorit ja vägivalda, kuid siiski värskust, milles võib "süüdistada" sündmustiku, mis leiab aset 80ndate Koreas ja pilguheit selle aja gängide hierarhiale (suured mõjutused loomulikult konfutsianismist).

Du levande ("You, the Living") - 10/10
Ülihea film Roy Anderssonilt. Tegin kunagi ka blogis eraldi arvustuse. Sopranolt ka hea kirjutis.

Earthlings (2005)

Väga šokeeriv dokumentaalfilm, mida oli jube vaadata. Avab silmi ja paneb teistsuguse pilguga maailma vaatama. Joaquin Phoenix tegi filmi sisse juhatamisel ja peale lugemisel tubli tööd ning õõvastavate piltide taustal Moby muusika mõjus kummitavalt.
Hinnet ma ei pane.

Mul nende toitude ja loomade dokumentaalidega alati see teema, et ei julge vaadata kuigi tahaks. Tean juhuseid, kus inimesed on selletõttu lihasöömisest loobunud ja ega see endapuhul tore ei oleks.



Halb näitlemine, stoori suhteliselt puudus ja pea iga tühi koht oli muusikaga täidetud mis hakkas üsna varakult häirima.

Mõnus draama kahest vennast, kes tahavad elus kuhugile jõuda kuid kes mis tee selleks valib. Filmiga annab ka paralleelseid jooni mängu Mafiaga tõmmata, karakter Danny, viinapood ja juveelid.

7/10

Hämmastav, kui palju jaburaid asju saab ühte filmi toppida. 90 minuti jooksul paisatakse vaataja poole umbes 9000 pop culture viidet (prominentne on mingi veider 90ndate hullustus). Mõnes mõttes on rabav näha nii püüdlikku satiiri ja mul on tunne, et sellest võib päris kena cult favorite kasvada (vähemalt kultusfilmi peamised tunnusjooned on olemas ). Filmina mitte just suurem asi, aga arvestades, et seal on kõik alates reference'ist filmile "Volcano" kuni mingi korrosiivse läga oksendamiseni ning ajas reisimiseni, siis... jah, omamoodi curiosityna võib vaadata küll. Paras acid trip.

Blood Simple. (1984)

Väga muljetavaldav debüüt Coeni vendadelt ning stilistika mõttes peegeldab nende edasist arengut suurepäraselt. Nii lahedaid kaadreid ühes filmis pole tükk aega näinud:



Äge, lihtsalt äge. Lugu ise oli ka päris huvitav ja isegi originaalsust suudeti sellesse tüüpilisse kassi ja hiire mängu tuua. Naljakas on see, et tavaliselt säärases filmis peategelased justkui põgenevad kellegi eest, sest


Tüüpilist Coenitele omaseid saatuse keerdkäike leiab kah. Fun watch ning dialoogki mööda külge maha ei jookse.

9.

Kalifornia (1993)

Film, mis oleks ilma Brad Pitti osaluseta täiesti keskpärane. Kuigi härra karjäär on täis suurepäraseid filme-varastavaid rolle, siis Kalifornia peab võtma koogi. 12angrylikult sõge psühhopaat (või vastupidi), kes muudab iga stseeni, kus ta osaleb, lummavaks. Lugu ise ka enam-vähem, road-trip on alati thumbs up, nii et sai automaatselt minu silmis eelvõistlustesõelast läbi. Duchovny eriti ei meeldinud ning kogu lõpukolmandik oli küll pildikeelelt võimas, kuid lahti mõtestades mitte nii huvitav:



Saan aru, et liigset loogikat ei tasuks otsida mehe käest, kes selle ammu minetanud on, kuid veidi piirideta kogu see jant nagu toimus. Juliette Lewist pole ka kunagi eriti sallinud, kuid ta näitlemine on alati tubli ja soliidne olnud ning oli ka seekord. Peale Pitti kellelgi siit minu mälupostrile ruumi pole, kahjuks. Tõesti, defineerib "rolliga filmi varastamise" ning pole tükk aega näinud filmi, kus üks plot teise sisse nii ära kaoks.

7.

Red River (1948)

Montgomery Clift on tõesti nagu 40-50-ndate Heath Ledger, kui korraks filmiväliselt rääkida. Milline pühendumus igasse rolli. Lemmik temaga on mul küll "From Here to Eternity", kuid "Red River" on samuti fantastiline näide igaveselt noore Clifti pärandist. Wayne hea, dominatiivne protagonist nagu alati ning lõpp oli väga feel good. Mõned ütlevad laudadel, et jäi nõrgaks, aga minu jaoks oli perfektne.
Kogu filmi vibe oli mõnus kombinatsioon "Stagecoachist" ja "Mutiny on the Bounty"´st vms. Läks väga kiirelt. Ainuke nõrk element kogu asja juures oli ehk naistegelased. Ja ma saaks mõne käest jälle šovinismisõimu, kuid naised enamjaolt ei sobi vesternitesse ning "Red River" pole mingi erand. Liigselt taga aetud romantiline liin oleks täiesti vabalt võinud olemata jääda ja see film oleks veel parem olnud. Tahaks veel Clifti projekte tšekata, väga kummaliselt kütkestav näitleja.

8.

Wet Hot American Summer (2001)

Üks suur potitäis meh'i. Ka minu randomiarmastusel on piirid. Way liiga palju tegelasi - oli esmane mõte, et miks ei meeldinud. Siis taipasin, et kui tegelasi oleks isegi vähem olnud, aga kogu "lugu" ikka sama loll ja kaootiline olnud oleks, poleks sellel suurt vahet olnud. Christopher Meloni on suuresti see Santa Maria, mis India avastab, ehk 4/10 koju(päevikusse) ära toob. Muidu üks suur ei! Vastik on lugeda neid kommentaare, et "kes ei laigi, ei saa huumorist aru" - peab ikka päris twisted olema, et seda komöödiaks lahterdada. Lihtsalt üks tobe seiklusfilm.

4.

Indian Summer (1993)

faking Field of Dreams-esque film. Kuna endal see USA-laagri kogemus olemas, samastusin terve film ning poetasin mõttelise pisara.

9.

Manhattan Murder Mystery (1993)

<+Forzelius> aga kui 1 viga välja tuua, siis, ja see laieneb pea kõikidele woody filmidele, et kogu narratiiv on kuidagi liiga flatline. mitte midagi ei juhtu, või õigemini ei jutustata nii, et see tunduks oluliselt tähtsamana
<+Forzelius> liiga tuim ja kuiv
<+Forzelius> ja huumori puhul, ehk siis annie hallis ja whatever worksis, mis olid peamiselt komöödia-draamad, see toimis
<+Forzelius> aga manhattan murder mysteryga, mis tahtis krimi olla, see formaat väga ei töödanud
<+Forzelius> mõjus igavana veits
<+Forzelius> aga woody dialoogid ikka naljakad nagu alati
<+Forzelius> panen 6

Samas nii paljud Alleni filmid on seisundiomad, ehk siis teises kohas ja ajas võin vabalt taolisele tükile ka 9 anda. Praegu siiski mitte.

6.

The Sure Thing (1985)

John Cusack oma parima zombie olekuga. Ja näitab oma näitlemisoskust väga hästi läbi erinevat lollusnumbrite. Daphnet pole kunagi sallinud, kuid siin oli talutav. Keegi ütles, et see oli täpselt nagu African Queen maantee peal, mis on väga hea kirjeldus. Kui (noor) Cusack ja road trip meeldivad, siis on kindel värk. Tim Robbinsilt ka vahva cameo.

7.

The Dream Team (1989)

Pole ammu kogenud seda, kuis esimene pool on totaalne meh, kuid teine kasvab nii, et elad kaasa kõikidele tegelastele. Laused, mida karakterid ütlesid, muutusid ühtäkki naljakamaks. Nagu oleks vaadanud seriaali esimest ja viimast hooaega, parim seletus, mida anda oskan. Keaton oli vist ainuke, keda algusest lõpuni tõeliselt nautisin, väga andekad väljendid. Pesapalli analoogiad päriselu situatsioonidele olid samuti muhedad. Tahaks seda kunagi uuesti vaadata.

7.

Numb (2007)

Filmina polnud suurem asi, aga protagonist oli huvitav. Lohakas kirjutamine kohati häiris vast kõige enam. Need flashbackid ei sobinud ka absoluutselt. Jätkan oma "Perryle korralik draamaroll" rant, kuni keegi mind tõsiselt võtab...ehk siis läheb kaua.

6.