Filmiveeb.ee foorum

Yasmina Khadra (Mohammed Moulessehoul) - "Plahvatus"

Liigutav lugu kirurgist, kes kaotab restoraniplahvatuses naise. Autor analüüsib indiviidi tasemel Palestiina-Iisraeli konflikti räigusi ja arutleb inimelu väärtuse üle. Häiriv, mõtlemapanev, lummav.
Soovitan.

Alustasin Knut Hamsuni "Näljaga". Raamatukogust sain väljaande, kus on neli tema teost sees, kui "Nälg" meeldib, siis ehk loen teisigi.

Hetkel on käsil Akutagawa Ryunosuke eesti keeles ilmunud novellikogu "Hammasrattad".

Jõudsin just tema kuulsaima looni "Yabu no naka" ("Tihnikus"), mis on väga lihtsalt, kuid huvitavalt konstrueeritud mõrvamüsteerium, kui võib seda niimoodi nimetada. Lugu avaldas muljet ka Kurosawa Akira'le ja edasine on juba (filmi)ajalugu...

Vahepeal olen jõudnud lugeda läbi Camus raamatu "Võõras", Olavi Ruitlase "Kroonu". Hetkel loen Tammsaare "Tõde ja Õigust". 190 lk on loetud ja polegi nii igav, nagu ma kuulnud olen paljudelt.

Kickflick wrote:Hetkel loen Tammsaare "Tõde ja Õigust". 190 lk on loetud ja polegi nii igav, nagu ma kuulnud olen paljudelt.

Aga ega ta huvitavamaks ei lähe ka

uLtImAtEcRiTiC wrote:

Kickflick wrote:Hetkel loen Tammsaare "Tõde ja Õigust". 190 lk on loetud ja polegi nii igav, nagu ma kuulnud olen paljudelt.

Aga ega ta huvitavamaks ei lähe ka

Läheb küll

Remarque'i "Läänerindel muutuseta" sai läbi. Kohati oli päris võigas lugeda, eriti kui kuumal suvepäeval laibad tõmblevad maas gaaside tõttu.

Algusest peale enam-vähem. Põnev ei ole eriti sobilik öelda, pigem hioopis huvitav.

yeah, you better rest your case

Näiteks "Kuritöö ja karistus" on väga huvitav, aga jällegi ei iseloomustaks seda sõnaga põnev.

Nali naljaks, aga eks "Tõde ja õigus" mõjub igaühele erinevalt.

"Tõde ja õigus" minuarust normaalne raamat. Peaks üldse mainima et need Tammsaare raamatud, mida me see aasta kohustusliku kirjandusega loeme, on täitsa head. "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja "Kõrboja Peremees" on väärt lugemist.
Praegu on "Ekke moor"(autor ei tule meelde) lugemisel, ka üpris hea raamat, lõpust on veel 10lk lugemata.

Muidugi need olid, kui raamatuvõõra ja lugemise mitte-armastaja arvamused . EI armasta üldse lugeda, aga samas nagu olen rahul, et Tammsaare raamatuid lugenud olen.

Mulle Tammsaare "Tõde ja õigus" meeldis, ehkki paljud tõesti peavad seda vist igavaks. Ega just eriti fantaasiarikas pole, veidi kuivavõitu, aga selline see raske töö maal kord on.

Six-Fo wrote:Praegu on "Ekke moor"(autor ei tule meelde) lugemisel, ka üpris hea raamat, lõpust on veel 10lk lugemata.

August Gailit. Ta juba tunduvalt fantaasiarikkam ja värvikam. Minu meelest koos Tammsaarega üks Eesti parimaid.

Hm, mul on ka Gailiti Ekke Moor pooleli, võinoh, üle poole juba, ja kummalisel kombel on see üks vähestest eesti kirjanike poolt kirjutatud raamatutest, mida huvitavaks pean. Et miskitpidi ka eelmisesse vaidlusesse oma arvamust lisada, siis näiteks Tammsaare T&Õ's ei leia ma peaaegu midagi meeldivat, kuna väljendab enamasti ainult neid tobedaid talupoeglikke ideid, mida ma peaaegu üldse ei väärtusta. See aga ei tähenda, et tegemist oleks halvasti kirjutatud raamatuga.

Kuigi ka Ekke Mooris moodustab mingi osa tekstist talupojaelu kiituse, siis tegelik lugu, mis keskendub poisile endale, on palju põnevam. Lisaks ka see, et Ekke on awesomeilt omapärane nimi.

IlseV wrote:Hm, mul on ka Gailiti Ekke Moor pooleli, võinoh, üle poole juba, ja kummalisel kombel on see üks vähestest eesti kirjanike poolt kirjutatud raamatutest, mida huvitavaks pean. Et miskitpidi ka eelmisesse vaidlusesse oma arvamust lisada, siis näiteks Tammsaare T&Õ's ei leia ma peaaegu midagi meeldivat, kuna väljendab enamasti ainult neid tobedaid talupoeglikke ideid, mida ma peaaegu üldse ei väärtusta.

Niisama huvi pärast küsin, et mis need tobedad talupoeglikud ideed siis on? Ei kujuta üldse ette, sest eks ma ise olen ka üks tobe talupoeg, kes parem rügaks põllul kui masetseks linnabetoonis.
Eesti kirjandusest nii palju, et ma veel vähesed aastad tagasi arvasin, et eesti kirjandus on puhas rämps ja helgemaid päid on seal vähe. Nüüd aga ma enam-jaolt eesti kirjandust loengi.

Hm, okei, kui sa tood valikuteks tõesti ainult põllulrügamise või linnabetoonis masetsemise, siis ei valiks ma neist ilmselt kumbagi.

Minu jaoks võib-olla kõige suurem vastumeelsus seisnebki Andrese arusaamaga, et vaid töö kaudu võib õndsaks saada. Ja nii palju, kui ma endale seda raamatut lahti mõtestanud olen, siis väljendab sellist raskemeelset ja tõsist talupoega just tema olek. Pikaldane mõtlemine ja eelnimetatud on tegelikult ka tüüpilised sõnad, millega eestlasi iseloomustatakse ning sarnast käitumist võib tegelikult leida ka praegusest ühiskonnast. Aga need on minu mõtted, mitte üldine hinnang ümbritsevale.

Nagu ma ka enne kirjutasin, siis ma ei pea T&Õ'd halvaks raamatuks, vaid et see lihtsalt ei meeldi mulle.