Der Räuber (2010)
Tõsielul põhinev draama Austria maratoonarist/pangaröövlist. Teema on intrigeeriv, aga ma ei saanud absoluutselt aru, mida lavastaja sellega teha üritas. Mitte piisavalt põnev, kurb või mõtlemapanev. Olematu dialoog paari õnnestunud kaadriga päikeseloojangust ja jooksvatest jalgadest - see oligi kogu film.
Samas tajun, et "Der Räuber" on just seda sorti kraam, mida pseudokriitikud sisse ahmivad... ja hiljem inimesi oma segaste poolfilosoofiliste mõttekäikude ja umbmääraste seostega tüütavad. Räägitakse, kuidas me läbi esmapilgul võõraks jäänud peategelasega hoopis mingil teisel, ürgsel tasemel samastume, läbi primitiivsete emotsioonide, vaikuse ja jooksu. Kiidetakse põhjamaiselt karget narratiivi ja vaoshoitud kuid efektset pildikeelt. Lõppsõnas pakutakse peategelase jooksuisule võimalik seletus... kas see pole soov lunastuse, lõputu vabaduse järele. "Kas me mitte kõik selle poole ei püüdle?" paneb kriitik oma meistriteosele punkti.
Alustan slow clapi.
Tegelikult kiidetakse taolise mulina abil laiskust ja visioonipuudust.
2+/10 (nende õnnestunud kaadrite eest)
eta: oih, kõlasin vist peaaegu sama jubedalt nagu need bullshit kriitikud, keda tögasin. Natuke pahane. Terve tänase päeva selg valutas, sest filmi "Exhilarating! Outdoing Hollywood finest" tagaajamisstseenid tõid sellise tuka peale, et ei suutnud peale lõppu ennast õigesse kohta magama vedada. Pehme diivan mõjus kehvasti
