Filmiveeb.ee foorum

Gang-pae wrote:Nädal aega tagasi nägin unes, et kaks tüüpi tulid mulle külla. Väitsid end olevat Hülss ja Soprano. Siis koostasime mingeid filmiedetabeleid ja kuulasime Guitar Wolfi. Filmiveeb hakkab vaikselt unenägudesse tungima.

See teema on kuld!

Lucid dreaming oli sõbraga mõni aasta tagasi kõneaineks, aga arvasin kohe, et ise seda ei suuda.

Vahel olen enda blogisse paar unenägu kirja pannud. Kaks neist on eriti detailselt kirja pandud, selgete vihjetega filmidest nagu nt "The Host" jne. Ilmselt näitan mõne aja pärast.

Kui blogger.ee veel tegutses, siis üks sealsetest kasutajatest rixuu pidas unenäoblogi, kus ta üritas ka lucid dreaming-ut saavutada.

Keegi siit teab ehk täpsemini, ise lugesin mingeid materjale päris mitu aastat tagasi.

Ega seda efekti kohekohe ei pruugi saavutada jah, päris pikalt peab pusima. Oluline ongi, et mõte on koguaeg suunatud sellele, et tahad lucid dreamingut kogeda.
Paar abinippi on, et ntks sõrmede venitamise pidevaks harjumuseks muutmine. Siis kui unes tõmbad oma sõrme ja see reaalselt pikaks venib peaks mõistus haarama, et näed und. Lambilülitite pidev kasutamine pidi ka abiks olema, kui tuli ei lähe põlema või käitub imelikult, siis võibolla mõikab.

Mul enda unenäod on reeglina alati väga ebaselged ja lähevad sujuvalt ühelt tegevuselt teiesele üle. Inimesed, keda ma tean olevat keegi näevad tihtilugu hoopis kolmanda moodi välja. Rohkem tunnetan meeleolu kui jälgin tegevust.

Paljud räägivad, et näevad lendamist unes. Miskipärast ise seda teinud pole, kuigi ega midagi lendamise vastu ka pole.

Ning vahepeal, harva siiski, enne magamajäämist, kus olen sellises poolärkvel-poolunes faasis, tekib tunne, et kiiguks ühel nendest suurest jaanipäevaplatsidel ja simmanitel oleva kiigu peal ja korraga kukun maha. Jõnksatus või midagi käiks nagu peast läbi ja see on, huh, parajalt vastik.

Ma lendan unes päris tihti. Mõnus on.

IlseV wrote:Ning vahepeal, harva siiski, enne magamajäämist, kus olen sellises poolärkvel-poolunes faasis, tekib tunne, et kiiguks ühel nendest suurest jaanipäevaplatsidel ja simmanitel oleva kiigu peal ja korraga kukun maha. Jõnksatus või midagi käiks nagu peast läbi ja see on, huh, parajalt vastik.

Ma tean seda tunnet, see on tõesti väga vastik. Endal tuleb sellega seoses väga hästi meelde, et mängisin võrkpalli unes ja ühel hetkel lendas pall ilusa kaarega vastu mu pead ja ma nagu tundsin seda hoopi, kui pall lendas pähe. Et jah, jõnksatuse sarnane refleks käib läbi.

seda jõnksatuse asja mul ka päris palju ette tulnud ja olen ka teistel täheldanud ja just ärkveloleku ja une piiripeal

unes jooksmise kohta olen ka kuulnud, et enamus inimestel on raske joosta unes, endal ka nii, kui mingi põgenemine on, siis on see eriti kohutav tunne

mul on muidu päris palju nii, et kui üles ärkan, siis arvan, et unes nähtu toimus päriselt ja just halbade unenägudega on nii ja siis ma umbes minut aega lihtsalt mõtlen, et issand kui õudne ja mida ma nüüd teen, aga siis lõpuks ikka jõuab kohale, et see oli uni ja siis see kergendustunne on kirjeldamatu.

aga muidu ma näiteks hullulut kardan neid, kes unes räägivad, rääkimata kuutõbistest. mul koer ka kunagi kogu aeg 'rääkis' unes (siis ma ei kartnud), pidin ta alati üles äratama, sest ta niutsus ja haukus ja vahe peal ta vist jooksis unes, sest tõmbles niimoodi jalgadega:D

Kui toanaabriga elasin samas korteris, siis ta kuulis ka, kuidas ma vahel unes rääkisin. Kõige tähelepanuväärsemad neist on:
"Ära lükka mind trepist alla."
"Vanaema, ma tahan veel."
"Heii pudrunägu, tule püüa mind kinni."

Ma ei kujuta ette, mida ma teise lause puhul unes nägin, kuid ma parem ei sooviks ka seda teada.

Kusjuures, ma enda puhul panin alles hiljaaegu tähele toda sama jõnksatuse tunnet.
Kui ma enne magamaminekut üritan väga vägisi mõne peatüki lõpuni lugeda, siis vahel juhtub nii, et hakkab see kerge pööritus peale ja seepeale kui silmad reaalselt kinniplaksatavad käib too jõnks läbi. Ja kui niimoodi püsiva poolune-pärisune vahel "nokkida" esineb neid päris tihti. Mõnel õhtul suisa senikaua kuni ma kardan reaalselt oksendama hakata ja lõpetan seepärast lugemise lambikal hetkel ära.

Unenäo meeleolus ülesärkamist on mul ka päris palju, aga pigem on asi nii, et näen kirjeldamatult positiivsemaid situatsioone, kui need, mis elus hetkel esinevad. See masendustunne on ka küllaltki kirjeldamatu.

+ Unes rääkimise osas enda kohta ei tea, kuigi ma olen üsna kindel, et pobisen midagi. Õde aga oli päris vali vestleja ja ühel hetkel ajas ta terve perekonna üles sellega, et nuttis täiesti lakkamatult. Kui kõik tema voodi juurde jooksime seletas ta, et "me polnud talle jätnud ruubikud ja kuubikuid, teate küll noh, need piima sisse kastetud pontšikud, mis on ära külmutatud". Hommikul ei mäletanud ta sellest vestlusest midagi.

Väiksena tuli unesrändamist päris tihti ette. Ja rääkimist. Üks meeldejäävamatest on see, kui umbes 7-aastasena (?) keset ööd üles olin karanud, kõva häälega karjunud "Ma ei ole siin majas enam teenija!" ja teise voodisse magama läinud. Või nii nad mulle vähemalt rääkisid, et asi oli olnud. Aja jooksul olen sellest rääkimisest-ringikõndimisest välja kasvanud.

Aga miskipärast on see kuutõbindus mu pisiõele edasi pärandunud, sest nüüd on tema see, kes ringi kõnnib ja räägib segast, hommikul ise midagi mäletamata.

ma olen ka mõnikord midagi ikka rääkinud unes, aga vist väga vähe, ma loodan vähemalt.

aga ükskord oli nii, et magasin päeval ja siis kui üles tõusin, siis esimese asjana läksin kapiukse juurde ja tegin selle lahti, siis läksin teise tuppa õe juurde ja küsisin, et kuidas see kapiuks nüüd lahti tuleb, et see oli muidu ju lukus. õde mul, et misasja sa ajad ja ma üritasin seletada, aga ise ei saanud ka täpselt aru, teadsin vaid, et see kapiuks oli lukus enne, aga siis ärkasin täielikult üles ja sain aru, et olin ikka veel poolunes olnud. ma ei tea, mis unenägu ma nägin, aga midagi kapiuksega seoses pidin nägema. kuskilt lugesin, et kõik inimesed näevad terve magamise aja und, lihtsalt paljusid ei mäleta ja tihti ei mäleta ühtegi peale üles ärkamist, aga alateadvuses nad kuskil ikkagi on.

ja siis õde mul ükskord nägi unes, et tal on jalgade peal teki sisse keeratud laip ja siis ta ärkas hirmuga üles ja vaatas, et tal ongi jalgade peal teki sisse keeratud laip ja läks mitu head sekundit ja südamerabandust enne kui ta aru sai, et see on lihtsalt lisatekk, mille ta rulli oli keeranud:D

Ühel öösel ma rebisin kuutõbisena Silent Hill-i plakati maha, mis oli kohe voodi kõrval. Arvatavasti tõusin püsti, tirisin seinalt lahti ja hommikul imestasin, et mida fakki plakat mu voodis teeb. Kahju hakkas plakatist küll, kuid mis teha.

Koer jookseb unes: http://www.youtube.com/watch?v=z2BgjH_CtIA

Ja isegi tõuseb püsti ja haugub, mis on tõesti creepy! http://www.youtube.com/watch?v=h-0dzKH1Rfs

Level wrote:Ma lendan unes päris tihti. Mõnus on.

Nõustun.
Unes lendamist on seostatud ka inimese hingelise vabadustundegaja kuuldavasti ainult osa inimestest näeb unes lendamist.
Ma lendasin lapsena päris tihti ja kaua ja kõrgele. Nüüd olen saavutanud lendamise tahtmise läbi, viimane kord kui unes lendasin ei saanud ma pilvelõhkujatest ja neid ümbritsevatest traatidest kõrgemale - tundsin end vangina.

Samuti oskan seostada halvad unenäod sellega, et olen hilja õhtul kõhu liiga täis söönud. Näiteks õõvastava näo nägemine oma toa aknast. Sellele järgnes ärkamine ning aknast välja piilumine. Siis tõmbasin teki üle pea, sest unenägu oli nii reaalne ja see hirmutunne ei kadunud kuhugi.

Mõnda unenägu saab rohkem kontrollida kui teist. Pakub teatavat rahuldust ise otsustada, kuidas unenägu areneb.

Haigustega seostuvad hoopis sürreaalsed unenäod- jooksen hiigelsuurte valgete kerade keskel. Suure palaviku korral on see unenägu alati sama.

Mäletan korda, kui kuulsin luulusid, lapsena ja väga haigena. Kuri mehehääl teatas mulle, et mu ema sureb. Ma kargasin voodist välja ja ajasin ema üles, endal nutt kurgus. Oh seda kergendust, kui ema pahaselt küsis, milles asi. Ma muidugi vastasin, et ei midagi ja ronisin oma voodisse tagasi.

Aga lennata tahaks küll...

Wisegirl wrote:Haigustega seostuvad hoopis sürreaalsed unenäod- jooksen hiigelsuurte valgete kerade keskel. Suure palaviku korral on see unenägu alati sama.

Huvitav, mul on ka lapsespõlvest meelde jäänud sarnane unenägu, kui olin raskes palavikus. Jooksin vist suurte kivide eest ära (nagu Indy) ja unes on alati see teema, et ei jookse piisavalt kiiresti... alla vist ikka ei jäänud.

Neid äkilisi võpatusi olen ka kogenud. Ükskord jäin bussis tukkuma klapid peas ja ärkasin võpatusega üles... ehmatasin vist kõrvalistujat sellega.