Ralf wrote:Kasulik jah, mäng ju mõnes mõttes mõnusal kombel ei ütle, milleks miski tarvilik on. Näiteks nitre kasutusvõimalusi ei teagi.
Nitre + puusüsi + halvaks läinud munaga saab püssirohtu ja see on tegelikult kõige efektiivsem relv nt. Deerclops'i vastu. Ainult 10 püssirohtu vaja (9, kui tahad, et ta suremisel liha ka dropiks).
Edit: Yeah science!
Spoiler :
Ehk siis panin ühte kohta u. 50 lõksu ja kutsude tapmine pole kunagi lihtsam olnud.
Re: Videomängud
Posted: 08. August 2013, 13:54
by eerik
Tuletan meelde, et meil on Steamis oma grupp, millega kõik filmiveeblased võiksid ühineda.
Ja kes Don't Starve'i plaanib osta, siis siit saab selle Steami võtme 6,90 eest, mis on poole odavam kui Steami enda 13,99.
Re: Videomängud
Posted: 09. August 2013, 15:39
by eerik
eerik wrote:Ja kes Don't Starve'i plaanib osta, siis siit saab selle Steami võtme 6,90 eest, mis on poole odavam kui Steami enda 13,99.
Praegu 4,90!!!
Re: Videomängud
Posted: 09. August 2013, 17:37
by Garli
The Walking Dead läbi. Fantastiline mäng.
Spoiler :
;_;
Re: Videomängud
Posted: 09. August 2013, 20:42
by eerik
Võta siis kohe 400 Days otsa, minu arvates parim TWD episood siiani.
Steami enda poest ei soovita ma seda jällegi osta. Greenmangamingust, Amazonist ja mujalt saab Steami võtme viie dollari ehk 3,75 euro eest. Hinnavõit 1,25 eurot.
Ei kuskilt siia mänguilma sündinud FPS vaates "Gone Home" on Mäng suure tähega või siis pigem põhjalik uurimus ühest perekonnast ja selle liikmetest ning muidugi saladustest, mis hoiavad luukered kapis ja suhted korras.
Ühel vihmasel ja väga tormisel öösel 1995 aastal saabud oma vanemate uude majja, kuid nad pole kodus ja su väike õde on jalga lasknud. Uks on lukus ja tuled kustutatud.
Majja sisenedes on mängija võimuses tutvuda maja elanike, nende mineviku ja eraldiseisvate lugudega läbi majas leiduvate asjade. Nagu käiksid läbi võõra maja kolikambrit - igal asjal on oma lugu ja see lugu ei pea tingimata olema südantsoojendav mälestus lapsepõlvest.
"Gone Home" on hetkel muutumas vähemalt minu jaoks väga isiklikuks kogemuseks. Mäng annab võimaluse siseneda kellegi teise ellu ja tutvuda nende kõige intiimsemate saladuste ja mõtetega. Ühel hetkel tunneb ka mängija end pereliikmena ja võtab kogu lugu enda loona. Seda polegi varem juhtunud. Mitte võõras lugu, vaid minu lugu. Teises vormis, aga valu on valu ja see juba ei muutu.
Mängur minus ootab vastaseid ja relva, millega äsada, aga seda pole. Pole kedagi alistada, et edasi liikuda. On vaid kurb, õnnelik, traagiline, rõõmus lugu, mis võiks olla meie kõigi lugu.
See ootus, et nüüd kohe tuleb vastane või siis kohati õudusmänguks muutuvad pimedad toad ja koridorid panevad ootama koletisi ja midagi jõletut. Lõppude lõpuks näen pimeduses ainult seda, mida olen harjunud nägema ja see muudabki "Gone Home"-i mänguelamuse igaühe jaoks erinevaks.
Re: Videomängud
Posted: 01. September 2013, 00:07
by Ralf
Üle paari aasta "Need for Speed: Most Wanted"-i careeri teine playthrough igavushetkedel, mingi 15% läbitud. Parim NFS, mida mänginud olen - ilus graafika 2005. aasta kohta, head autod ja põnevad politseitagaajamised. Minu praegune Audi:
Spoiler :
Re: Videomängud
Posted: 01. September 2013, 00:11
by Defexer
Kiidan valikut!
Re: Videomängud
Posted: 03. September 2013, 18:30
by Spellbound
Spoiler :
Spellbound wrote: Ei kuskilt siia mänguilma sündinud FPS vaates "Gone Home" on Mäng suure tähega või siis pigem põhjalik uurimus ühest perekonnast ja selle liikmetest ning muidugi saladustest, mis hoiavad luukered kapis ja suhted korras.
Ühel vihmasel ja väga tormisel öösel 1995 aastal saabud oma vanemate uude majja, kuid nad pole kodus ja su väike õde on jalga lasknud. Uks on lukus ja tuled kustutatud.
Majja sisenedes on mängija võimuses tutvuda maja elanike, nende mineviku ja eraldiseisvate lugudega läbi majas leiduvate asjade. Nagu käiksid läbi võõra maja kolikambrit - igal asjal on oma lugu ja see lugu ei pea tingimata olema südantsoojendav mälestus lapsepõlvest.
"Gone Home" on hetkel muutumas vähemalt minu jaoks väga isiklikuks kogemuseks. Mäng annab võimaluse siseneda kellegi teise ellu ja tutvuda nende kõige intiimsemate saladuste ja mõtetega. Ühel hetkel tunneb ka mängija end pereliikmena ja võtab kogu lugu enda loona. Seda polegi varem juhtunud. Mitte võõras lugu, vaid minu lugu. Teises vormis, aga valu on valu ja see juba ei muutu.
Mängur minus ootab vastaseid ja relva, millega äsada, aga seda pole. Pole kedagi alistada, et edasi liikuda. On vaid kurb, õnnelik, traagiline, rõõmus lugu, mis võiks olla meie kõigi lugu.
See ootus, et nüüd kohe tuleb vastane või siis kohati õudusmänguks muutuvad pimedad toad ja koridorid panevad ootama koletisi ja midagi jõletut. Lõppude lõpuks näen pimeduses ainult seda, mida olen harjunud nägema ja see muudabki "Gone Home"-i mänguelamuse igaühe jaoks erinevaks.
Panin "Gone Home" ka arvustuse vormi. Fantastiline mäng. Tõenäoliselt läheb ka aasta parimate sekka.
Re: Videomängud
Posted: 19. September 2013, 22:56
by Cochrane
Proovisin üht 10 aasta tagust FPS-i, mille nimeks Chaser. Tundus selline suht OK mäng olema ja maksimaalsest raskusastmest tulenev sagedane laadimine ei seganud. Seda kuni missioonini, kus tuli üht kuramuse veokit kaitsta, mida vaenlaste hordid vahet pidamata tulistasid. Kui see asi juba X-ndat korda õhku lendas, sai kõrini ja lõin max turvise petukoodi peale (surematus ei tööta millegipärast, kuid turvis annab sama efekti). Ja ennäe imet - ka sellest polnud suurt abi. Kuigi ma ei pidanud ise sekunditki enam varjumisele kulutama, tuli vastaseid ikka nii palju, et veoki kaitsmine ei tahtnud esialgu sugugi õnnestuda.
Pole nii ehk teisiti mitte kunagi FPSides kellegi/millegi kaitsmise missioone nautinud, kuid kuna antud puhul oli tegu eriti olulise anti-naudinuga, ei kavatse antud mängu peale rohkem aega kulutada.
"Brothers: A Tale of Two Sons" on loodud nii, et seda tuleb mängida üksi Xbox 360 või PS3 puldi peal, juhtides kahe kangiga kahte tegelast. Vasak käsi juhib vanemat venda ja parem nooremat. Co-Opi pole, sest mäng on mõeldud ühele mängijale ja ühele puldile. Peategelasteks on eepilisele rännakule asunud vanem ja noorem vend.
Minu kogemus on natuke teistsugune. Mängisin "Brothers: A Tale of Two Sons`i" PC`i peal ja koos teise mängijaga, kelleks oli muidugi minu vend. Mina kui noorem asusin väiksema ja väetima venna rolli ning minusr ainult natuke vanem vend võttis üle suure ja targa venna osa. Muidugi on elamus igaühe jaoks natuke testsugune, sest üks mängija saab kontrollida kahte tegelast ühe puldiga konsooli peal, aga on võimalik ka mängida kahekesi PC klaviatuuri peal.
"Brothers: A Tale of Two Sons" looja ja mängurežissöör Josef Fares on tegelikult Rootsi filmirežissöör ("Jalla! Jalla!", "Kopps", "Farsan"), kes kirgliku mängurina proovis kätt ka mängu loomise juures. Kahe aasta jooksul Starbreeze Studios`iga ("The Chronicles of Riddick" mängud, "The Darkness") koostöös valminud "Brothers" on vähemalt minu silmis 2013. aasta üks erilisemaid mänge.
Üheks suurimaks väärtuseks on loo jutustamise ja mängumehaanika ideaalne kooskõla, mis väljendub eelkõige tegelastes, loos, disainis ning tundes, et mäng kui meedium on endiselt tuhande võimaluse maa ja "Brothers" tõestab seda igal võimalikul rindel. Oma panuse annavad ka relvadeta gameplay ilmeilusas Tolkienlikus/Skandinaavia mütoloogiale sarnanevas fantaasiamaailmas ning tõsiselt haarav, emotsionaalne lugu kahest vennast haigele isale ravimit otsimas
Maailma detailsus, visuaalse ja läbinisti interaktiivse loo stiil lööb pahviks isegi siis kui on tunne, et olen juba kõike mängude poolt pakutavat näinud.
5/5
Spoiler :
Heroes of Newerth
Posted: 15. October 2013, 17:22
by Defexer
Ise olen nüüd kuskil ~1350 mängu teinud ja väga väärt pela. Küll analoogne nagu Dota ja LoL aga eelistuseks on graafiline pool, mis ei sisalda niivõrd palju animet ja samas ka kiirem. LoL'is on tõsine delay ja liiga aeglane samad sõnad põhimõtteliselt Dota 2 kohta. Seoses uue arvutiga sai siis taas pelama hakatud, nüüd skilli enamvähem taastanud ja prügin aina kõrgemale. Muidugi lihtsam oleks uus konto luua ja seda kiirelt ülesse pushida aga mul liiga palju avatare ja muud head sellel ja samas ka esimene konto millega üldse alustasin mängimist. Mängib üldse keegi analoogseid mänge või mitte? Kusjuures sõbra või mõne tuttavaga on üsna hea mikkrite kaudu vastaseid reipida.