Raamatud
Moderator: Meeskond
- lostinthemist
- Ristiisa

- Posts: 2195
- Joined: 02. February 2006, 01:43
- Location: Lõuna-Korea
A. Gailiti "Ekke moor"i ei viitsinud üldse lugeda, seega vahetasin selle hoopis "Leegitseva südame" vastu.
Enne seda sai läbi loetud koomiks Silent Hill: Sinner's Reward, mis on minu silmis parim seniloetud SH koomiks. Jättis tõesti SH-liku elamuse.
Ja siis veel, kui kunagi saab "Leegitsev süda" läbi loetud, hakkan pihta raamatuga "Predator: Turnabout." Jah, just seesama mu üks lemmikkoletistest (või ma peaks ütlema tulnukatest?)
Mõlemad raamatud (SH ja Predator) tellisin Krisostomuse kaudu.
Enne seda sai läbi loetud koomiks Silent Hill: Sinner's Reward, mis on minu silmis parim seniloetud SH koomiks. Jättis tõesti SH-liku elamuse.
Ja siis veel, kui kunagi saab "Leegitsev süda" läbi loetud, hakkan pihta raamatuga "Predator: Turnabout." Jah, just seesama mu üks lemmikkoletistest (või ma peaks ütlema tulnukatest?)
Mõlemad raamatud (SH ja Predator) tellisin Krisostomuse kaudu.
Ise lõpetasin just H.Ibseni "Nukumaja" lugemise. Üllatavalt hea oli lugeda seda, pole ammu midagi eriti lugenud 
Hetkel hakkasin lugema Eesti kirjandust, siis täpsemalt E.Vilde "Mäeküla piimamees". Eks näeme, kuidas kirjatükk istuma hakkab.
Hetkel hakkasin lugema Eesti kirjandust, siis täpsemalt E.Vilde "Mäeküla piimamees". Eks näeme, kuidas kirjatükk istuma hakkab.
Gunnery Sergeant Hartmann: "I'm Gunnery Sergeant Hartman, your senior drill instructor, from now on you will speak only when spoken to, and the first and the last word out of your filthy sewers will be "Sir". Do you maggots understand that?"
-
TribalMadonna
- Teadmata kadunud

- Posts: 9
- Joined: 11. March 2009, 13:43
Jolt wrote:We3
Film tuleb muuseas 2010. Jätsin selle nime meelde ühest video podcastist Totally Rad Show, aga koomikseid mu kätte nii kergelt ei satu.
Elo Tuglas "Elukiri 1952-1958"
Elo Tuglas on Friedebert Tuglase naine (kes ei teadnud).
Huvitav on lugeda, mis tol ajal toimus: nt. Tuglas kui kirjanik oli tol ajal põlu all ning tema teoseid tehti igal võimalusel maha. Oh ja nad elasid Nõmmel (jeei, mina ka!), Vabaduse pst ääres. Ja nõmme oli siis veel ju eraldi linn, kui mu mälu ei peta. :/
Igatahes, soovitan lugeda.
Elo Tuglas on Friedebert Tuglase naine (kes ei teadnud).
Huvitav on lugeda, mis tol ajal toimus: nt. Tuglas kui kirjanik oli tol ajal põlu all ning tema teoseid tehti igal võimalusel maha. Oh ja nad elasid Nõmmel (jeei, mina ka!), Vabaduse pst ääres. Ja nõmme oli siis veel ju eraldi linn, kui mu mälu ei peta. :/
Igatahes, soovitan lugeda.
-Breathe.... Deeply, yes, of course, but, by all means.....: exhale- RDA
Wisegirl wrote:Elo Tuglas "Elukiri 1952-1958"
Elo Tuglas on Friedebert Tuglase naine (kes ei teadnud).
Huvitav on lugeda, mis tol ajal toimus: nt. Tuglas kui kirjanik oli tol ajal põlu all ning tema teoseid tehti igal võimalusel maha. Oh ja nad elasid Nõmmel (jeei, mina ka!), Vabaduse pst ääres. Ja nõmme oli siis veel ju eraldi linn, kui mu mälu ei peta. :/
Igatahes, soovitan lugeda.
Kirjanduse tunnis luges õpetaja just sellest ja Elo Tuglase teisest päevikulaadsest raamatust katkendeid, et saada aimu toonase sõjaaegse ajastu hõngust. Tundus mullegi huvitav, nii et peaks ka kunagi ette võtma.
- lostinthemist
- Ristiisa

- Posts: 2195
- Joined: 02. February 2006, 01:43
- Location: Lõuna-Korea
Saatsin kohutusliku kirjanduse hulka kuuluva A. Gailiti "Leegitseva südame" teate-küll-kuhu ja hakkasin lugema Krisostomusest tellitud raamatut "Predator: Turnabout," mis on ikka ülikõva. Mul oli karp täiesti lahti, kui lugesin ühte juppi, mil kaks Predator-it jahtisid ühte suurt pruunkaru. Alaska on ka väga hurmav koht.
"Predator: Turnabout" on ilmselt minu teine lemmikraamat "Battle Royale" järel.
"Predator: Turnabout" on ilmselt minu teine lemmikraamat "Battle Royale" järel.
Anansi Boys
Aasteta eest lugesin Häid endeid ja olin päris sillas tollest. Mäletan küll, et keskkoht vajus veidi ära, kuid selle puudujäägi korvasid erakordselt vaimukad väljendid, mis kogu raamatusse ühtlaselt pikitud olid; andekalt kirjutatud tegelaste galerii; lõpp, mis töötas viisil, mida ma hetkeks enam ei mäleta. Tollal ei teadnud ma herr Gaiman'st midagi ja viitasin kõikides komplimentides vaid Pratchettile.
Nüüdseks on aga nii, et olen proovinud mitut Pratchetti kettamaailma raamatut lugenud ja võibolla ei alanud ma õigest otsast, aga pole suutnud vaimustuda tema loomingust. Õe riiulilt laenatud lasteraamatud see-eest on päris pagana head, eriti meeldis Hämmastav Maurice... Hoopis teine lugu on aga Gaimaniga. Iga uus teos, millega kokkupuutunud olen, veenab mind üha enam tolle venna ääretus andekuses.
Anansi Boys pole midagi väga sügavat ja igavikulist, see on lihtsalt ääretult hästi kirjutatud ajaviitekirjandus. Täiskasvanute muinasjutt, mis on täidetud vaimuka humooriga ent suudab samal ajal kohati päris äkkiliselt hirmutavaks pöörata. Kogu ulme osa on väga õnnestunud ja paneb eeldama, et American Gods on ka päris hea lugemine. Etteheitena vaid niipalju, et viimases kolmandikus põimusid tolleks ajaks vähemalt viieks erinevaks liiniks pillutud tegelased natukene liiga kergesti.
Kindel lemmikhetk oli see, kui Charlie Nancy viienda peatüki alguses hiigelpohmelliga ärkas.
Aasteta eest lugesin Häid endeid ja olin päris sillas tollest. Mäletan küll, et keskkoht vajus veidi ära, kuid selle puudujäägi korvasid erakordselt vaimukad väljendid, mis kogu raamatusse ühtlaselt pikitud olid; andekalt kirjutatud tegelaste galerii; lõpp, mis töötas viisil, mida ma hetkeks enam ei mäleta. Tollal ei teadnud ma herr Gaiman'st midagi ja viitasin kõikides komplimentides vaid Pratchettile.
Nüüdseks on aga nii, et olen proovinud mitut Pratchetti kettamaailma raamatut lugenud ja võibolla ei alanud ma õigest otsast, aga pole suutnud vaimustuda tema loomingust. Õe riiulilt laenatud lasteraamatud see-eest on päris pagana head, eriti meeldis Hämmastav Maurice... Hoopis teine lugu on aga Gaimaniga. Iga uus teos, millega kokkupuutunud olen, veenab mind üha enam tolle venna ääretus andekuses.
Anansi Boys pole midagi väga sügavat ja igavikulist, see on lihtsalt ääretult hästi kirjutatud ajaviitekirjandus. Täiskasvanute muinasjutt, mis on täidetud vaimuka humooriga ent suudab samal ajal kohati päris äkkiliselt hirmutavaks pöörata. Kogu ulme osa on väga õnnestunud ja paneb eeldama, et American Gods on ka päris hea lugemine. Etteheitena vaid niipalju, et viimases kolmandikus põimusid tolleks ajaks vähemalt viieks erinevaks liiniks pillutud tegelased natukene liiga kergesti.
Kindel lemmikhetk oli see, kui Charlie Nancy viienda peatüki alguses hiigelpohmelliga ärkas.






