Ralf wrote:Ja kas "Up" ei olnud mitte kõike seda, mida kaasfoorumlane ja -blogija Malcolm "Cloudy with a Chance of Meatballsile" ette heitis?
Ei.
Üsna lakooniline vastus, kuid olgu.
Ilmselt paljude inimeste kaitsvaks argumendiks oleks, et "Up" on sarnaselt paljude Pixari filmidega äärmiselt südamlik ja tabab inimlikust ja emotsionaalsest küljest täpselt õigeid noote. Kas seda pole öeldud mitte iga kolme viimase selle stuudio linateose kohta? Igatahes minu arust polnud sel filmil südant... ega ajusid.
Oma lastega läheks pigem "Fantastic Mr. Foxi" vaatama. Ja kui nad oleks tõesti minu lapsed, siis meeldiks see neile ka kümme korda rohkem kui "Up".
Ralf wrote:Igatahes minu arust polnud sel filmil südant... ega ajusid
"Trick R Treatil" olid ajud?
Aga mis puutub mainitud joonisfilmide võrdlusesse, siis kuigi küünilisuse kilp on ammu peale kasvanud, läbis "Up" selle küllalt kenasti, võites sügava peategelase, sümpaatse pildi ja kuigi see kõlab suhkruselt, siiralt sooja inimliku sisu pealt. Andersoni film valmistas mulle selles osas pettumuse, et jäi väheütlevaks. Visuaalselt oli ta kindlasti originaalsem ja üleüldse igatpidi omanäolisem, aga kahest 2009. aasta tippanimatsioonist jäi ikka tükk maad maha, kuna kadus kõige enam madinasse. Ja lihapallide saju lugu oli, noh, lihtsalt banaalne. Oma lapsed viiks ma üleüldse Miyazaki filme vaatama.
Ralf wrote:Igatahes minu arust polnud sel filmil südant... ega ajusid
"Trick R Treatil" olid ajud?
Pean end küllaltki pädevaks sellele küsimusele vastama, kuna olen horrorižanri pikaaegne austaja ja võin julgelt öelda, et sel (äärmiselt nutikal) filmil oli tõepoolest ajusid. Hulgaliselt.
Malcolm wrote:Aga mis puutub mainitud joonisfilmide võrdlusesse, siis kuigi küünilisuse kilp on ammu peale kasvanud, läbis "Up" selle küllalt kenasti, võites sügava peategelase, sümpaatse pildi ja kuigi see kõlab suhkruselt, siiralt sooja inimliku sisu pealt.
Sümpaatne pilt? Kui meenutada näiteks "The Incrediblesi", mis kasutas väga leidlikult toone, mida oleme harjunud kohtama Tim Burtoni "Batmani" filmides ning muudes analoogsetes superkangelaste filmides ning püsis samal ajal värvikirevana, või siis klassikalist "Toy Storyt", ei olnud "Upi" värvid ju midagi erilist, eriti pidades silmas, et suurem osa arvutianimatsioone leiab aset nn. eksootilises piirkonnas ("Madagascar" jpt). Inimlik sisu... arvan, et võin isegi nõustuda. Tähendab, tegelased tõepoolest olid enamat kui näiteks päevase ajalehe koomiksiveergudes leitavad pliiatsiga kritseldatud kujud, kuid Pixar oli jäänud nendega paraku võrdlemisi ebaambitsioonikaks. Minu jaoks olid nii Melvin Udalli moodi Fredricksen ning Russell väga igavad. Carli maja võisid õhupallid küll üleval hoida, kuid film ise vajab sellest midagi enamat.
PS. Ma ei ürita vaielda, kuid harva saab kaasfoorumlasega mõne konkreetse filmi kohta reaalselt arutleda enam kui 10 sõnaga.
Olles kõike muud kui õudusžanri austaja, oli see trikk või triit minu meelest ikka ropult rumal film. Aga mulle tundub, et meie hinnangute erinevus on, et ma ei lähtu niivõrd filmisisesest loogikast või vihjesüsteemist, vaid sellest, mida kogu krempel vaatajale anda võiks. Ja meelelahutus ei ole siinkohal kaugeltki prioriteetide seas. "Upi" pilti nimetan ma sümpaatseks, kuna minu meelest oli ta sümpaatselt heledatooniline, pakkumata seejuures kordagi üle, muutumata liialt virrvarriks. Fredrickseni tegelaskuju oli aga siinkohal see, mis tõstis selle teose oma eelkäijatest pulgavõrra edasi, minu meelest oli vägagi ambitsioonikas samm minna "Wall-E" postapokalüptilisest öko-düstoopiast edasi, ehitades nö "lastefilm" ümber traagilise ja keerulise tegelase, kelle lugu ka detailirikkalt välja toodi. Oli võetud aega oma tegelastesse süveneda, vähe oli ameeriklastele nii omast madinapõhist huumorit ja kui seda pakuti, tehti seda üllatavalt värskelt. Ja kokkuvõttes jäid kõlama ülesuhkrustamata, ärastampimata head mõtted.
Mitmeid Sinu postitusi ja kommentaare lugedes jääb sinust paratamatult mulje mulje kui hilisteismelisest jõnglasest, kes on oma mürsikuea juba minetanud, kuid ei ole täiskasvanuikka ega sotsiaalse küpsuseni veel päris jõudnud. Ehk on just see peamiseks põhjuseks, miks Sa ei suuda "Up'i" ega mitmeid teisi filme päris hästi mõista.
"Up" ei ole nii keeruline, kui seda on näiteks "Antikristus", mis eeldab Nietzsche tekstidega tundmist, või "Andaluusia koer", mille mõistmiseks tuleks Salvador Dali loominguga tutvuda, kuid on siiski piisavalt mitmekihiline ning, nagu selgub, ka keerukas. "Up" ei vaja erudeeritust ega raamatutarkust, vaid pigem elukogemust. Peategelast Carl'i iseloomustavad elutüdimus, ängistus, eluspettumine ja muud omadussõnad, millest lapsed lihtsalt aru ei saa, sest nad pole seda kogenud ega tundnud. Seega ma leian, et on vale pidada seda vaid lastele mõeldud filmiks. Tõsi, nooruslikkust kujutava Russel'i juures on palju lapsemeelset, nagu näiteks seikluslikkus, suurte unistuste poole püüdlemine, sihikindlus, jonnakus jne, mis filmi lastele huvitavaks teevad. Ja just see ongi üks nendest paljudest aspektidest, mis teevad Pixari filmid teistest Hollywoodi arvutianimatsioonidest paremaks: need on elulised ja sobivad nii noortele kui vanadele, muutumata seal juures liialt lapsikuks või liialt labaseks.
Samuti ei saa ma nõustuda väitega, et tegelaskujude arendus oli puudulik. Juba esimeste minutitega seletati lahti Muntz'i taust, sellele järgnes suurepärane Carl'i elu kokkuvõttev montaaž, mis ilma ühegi sõnata suutis edasi anda rohkem infot ja emotsioone, kui paljud teised animatsioonid terve filmi jooksul. Ka Russel'i kohta saab juba filmi alguses piisavalt taustainfot, ning tema tegelaskuju arendatakse filmi jooksul, mil lisandub mitmeid nüansse ka Carl'i kohta.
Võib-olla, kui sa poole silmaga filmi jälgid, samal ajal ühe käega mune sügad ja teisega internetis surfad, ei suudagi sa sisusse süveneda ning see jätab pealiskaudse mulje.
PS! Vältimaks kommentaare minu Pixari lembelisuse suhtes võin ma juba ette ära öelda, et Pixar on minu silmis ka halbu asju teinud ning leian, et tihti on neid liialt ülehinnatud. Näiteks "Presto" on üks jubedamaid ja ebameeldivalt sadistlikemaid (lühi)animatsioone üldse, mida ma näinud olen... Ja "Up" ei vääri parima filmi Oscari nominatsiooni (aga seda ei vääri ka paljud teised nominendid.)
eerik wrote:Võib-olla, kui sa poole silmaga filmi jälgid, samal ajal ühe käega mune sügad ja teisega internetis surfad, ei suudagi sa sisusse süveneda ning see jätab pealiskaudse mulje.
Ühesõnaga, "kallis Eerik", üritad sa väita, et ma pole piisavalt täiskasvanu, et hinnata ning mõista arvutiga tehtud filmi, kus maja lendab õhupallide toimel? Oleme ausad, inimesed armastavad "Upi" vaid seepärast, et sellel on Pixari nimi küljes, ja samamoodi võiksin heita mina ette sulle, et hindasid prantslaste "Martyrsit" - teisisõnu kõvasti sügavamat filmi kui seda oli "Up" - kahe punktiga kümnest. Ma muidugi tean, et "Upile" 2/10 panna oli radikaalne tegu, ent see on paratamatu, et mu ootused kõrgele kruttinud linateosed rohkem malakat saavad. Peace!
Ma tuletaks veel meelde, et kui ma Eerikult küsisin, miks ta "Martyrsile" 2/10 pani, vastas ta: "See on sitt", ja minu arust näitab see täiskasvanuikka mitte jõudmist rohkem kui minupoolne "Upi" mahategemine. Lootsin küll, et mitme pika seletava postitusega saan igasugu konflikte vältida, aga noh...
tl;dr Tuletage mulle 10 aasta pärast meelde, et ma "Upi" uuesti vaataks!
Seiklused ei paku ootamatuid pöördeid ja tegevus areneb ettenähtud rada mööda, kuid see ei tundunud antud filmis kriitikapunktina, kõik tundus olema omal kohal. Film oli just see, mida Pixar teha üritas - seikluslugu kogu perele. 8/10
Taas üks valus/igav jama Pixarilt minu arust. Miks ma üldse vaatan taolisi multikaid? Sest ma naiivselt loodan, et saab natuke nalja, nagu Shrekis või Jääajas. Siiamaani pole saanud. UP meenutas nagu selliseid nõukaaegseid õpetlikke multikaid. Eks õhtul paistab, kuidas lastele meeldib, kellele ma tegelikult kingiks selle plaadi ostsingi.
2/10
So, where's the Cannes Film Festival being held this year?
Kuna film on palju kõneainet tekitanud, viitsisin uudishimust ka lõpuks selle ära vaadata. Polnudki nii halb, kui ma arvasin. Üsna lõbus ja põnev oli, kuigi eks ta ole mõeldud rohkem väikestele. Sisu ja mõtted olid head. Kuigi ma väga igatsen joonisfilme, üsna ära on tüüdanud need animatsioonid kogu aeg. Siiski usun, et see on 2009. aasta parim animatsioon. Seda žanrit arvestades annaksin 7/10.
Alguses vaatasin, et ohoh, paljud kiidavad, treiler oli ka selline ligitõmbav, kaua edetabelis püsinud aga kui läksingi kinno ja vaatasin ära, pekki!!(vabandus), suur pettumus oli, mulle üldse ei istunud, rahast kahju, ei midagi põnevat.
Ainsad head asjad kogu filmi juures olid Kevin ja alguse montaaž Carl'i elust koos tema abikaasaga. Ülejäänud lugu oli tobe, tegelased täiesti ebahuvitavad ning enamus neist tundus üleliigsena. Lootsin südamlikku elamust, kahjuks aga ei suutnud lõppu ära oodata. 3/10
