Filmiveeb.ee foorum

Kirjutan vahepealsete kohta ka. Kõik Rock Cafe kontserdid.

Herald - 4.03.2016 - Väga meeldiv neid vähe normaalsemates tingimustes näha. Ega nad laval midagi väga erilist ole, aga vähemalt on näha, et teevad oma asja suurima rõõmuga. Varkeli vokaali võlud tulevad siiski stuudios paremini esile. Grapsi "Põlemise" cover oli meeldiv üllatus.

Metsatöll - 4.03.2016 - Praktiliselt ainuke bänd, mille kontserdid mu regulaarselt headbangima panevad. Eesti metal-skeenel ikkagi maailmaklass. "Kivine maa" .

Anvil - 7.03.2016 - Noh, toredad mehed, aga muusikaliselt pole neil küll suurt midagi pakkuda. Ikka väga ühekülgne. Samas on Anvil ilmselt ainuke bänd, mille laulja vibraatoriga kitarri mängib (ja seda millegipärast täitsa hästi teeb), nii et vähemalt laval toimuva suhtes on nad mingis mõttes ainulaadsed.

Dirkschneider - 7.03.2016 - Täiesti pöörane energia. Pole palju bände, kes oma kontserte üle kahe tunni pikkusteks planeerida julgeksid, aga Udol on selleks täielik õigus, kuna Acceptil on aastate jooksul kogunenud piisavalt hitte, et veelgi mahukamat setlisti edukalt välja kanda. Fakt, et sealjuures veel nii kiiret tempot ja tugevat lavalist jõudu säilitada suudetakse, on täiesti imetlusväärne.



DND - 16.04.2016 - Kuulsin DND-d esimest korda 2013. aasta suvel Leveli kompileeritud plaadilt, kui toonaselt FV kokkutulekult Wolle mikrobussiga Tallinna poole sõitsime. Lugu oli "Rong". Olen sellest ajast saati neid vahelduva eduga kuulanud ja armastanud, ning ma olen suhteliselt kindel, et kui ma ise muusikat teeksin, siis kõlaks see enamvähem nii nagu DND oma. Eile nägin neid esimest korda lives ja mul pole ühtegi halba sõna öelda. Fantastiline ansambel.

Kosmikud - 16.04.2016 - Depressiivrokk on eestlaste parim muusikaline väljund ja Kosmikud tõestavad seda veelgi. Olen "Pulmi ja matuseid" nende kümne aasta jooksul tohututes kogustes kuulanud ja seda Kosmikute tugevaimaks albumiks pidanud, nii et võite ette kujutada, kui tore seda lives täispikkuses kuulda oli. Üllar Jörbergi poleks vaja olnud ja üleüldiselt oleks saanud vähe kompaktsemalt teha (ajakulu mõttes), aga ei kurda. Polegi vist varem sisekontsertidel palja ülakehaga naisterahvaid kohanud. Setlist.

AC/DC Prahas. Ma olin algul küll täiesti teises leeris, aga pean hetkel tunnistama, et Axl sai ikka väga hästi hakkama. Sümpaatia mehe vastu tõusis mitmekordselt ning loodetavasti suudab ta oma taasleitud vormi kanda edasi ka GnR loomingusse.
Angus oli-on fantastiline ja täiesti teisest maailmast pärit kitarrist. Let There Be Rocki ~16minutilist soolot tahaks veel kunagi lives näha.

Brian Wilson Manchesteris 24.05

Tore oli lõpuks näha ära ka see legend. Olgugi, et mees on üsna kahvatuks jäänud ja vajas isegi lavalt ära liikumiseks päris nähtavat abi, siis muusika, mida tema, Al Jardine ja nende saatebänd pakkus oli ikkagi võrratu. Mõlemad perioodid, surfrokk ja renesanssilik pet sounds olid ilusti kaetud. Kontserti suurima üllatuse pakkus mulle Al Jardine'i poeg Matt, kes oma hääle niimoodi sättinud-harjutanud oli, et Carl Wilson oleks kindlasti uhke olnud. See oligi enne kontserti suurim küsimärk mu jaoks, et kes sellise vokaalse panuse annaks. Al ise oli ka vahva ning veidi paremini vananenud kui Brian, aga esimesel pole ka aastatepikkust ahistamist seljataga.
Väga mõnusalt pikk setlist, umbkaudu 40 lugu, mille keskel siis Pet Sounds täies pikkuses. Mõnus oli kogeda laivis nii seda kui ka tõelist rock n rolli, mis eriti kedagi külmaks ei jätnud ning encore ajal oli terve rahvas toredas tantsulaines.

P.S. Ärge kunagi minge Manchesteri, suht kõike mõttetum linn, kus käinud.

Järgmised: Queen, Black Sabbath, Positivus, Garbage (?), The Who.

Kuidas nimetada seda, kui sul on lemmiklugu, mida bänd pole 37 aastat esitanud, sa sõidad Prahasse sellesama bändi kontserdile, bänd tuleb lisalugudeks lavale tagasi, Axl Rose ütleb, et "this is a song the band hasn't played for I don't know how long and I have never played, so this should be interesting" ja esitamisele tuleb just nimelt see lemmiklugu? Mina nimetan seda imeks. Ja ärge laske end tuusla nooruslikust välimusest eksitada, 37 aastat on päris pikk aeg. Mitte küll päris nii pikk kui Garli, aga siiski.

Ehk siis AC/DC Prahas. Forzeliust näha ei õnnestunud, aga imeline elamus sellegipoolest. Mõtlesin isegi korraks, et peaks äkki hoopis sõsarteemasse postitama, aga ei julgenud siiski nõnda ekstreemseks minna. Igatahes üks minu elu paremaid õhtuid. Tbh on endiselt natuke raske uskuda, et ma päriselt Axl Rose'i nägin. Kerged czech streetsi flashbackid ka: pärast kontserti öises Prahas kõndides tuli päris mitu neid "you wanna see some pussy?"-tüüpe vastu.

(kirjutasin selle postituse u nädala eest, aga ootasin, et Postimees samateemalise arvustuse avaldaks, et seda linkida saaks. millegipärast pole nad seda siiani teinud. nii et fuck it)

Lisaks:

Teisipäeval Kosmikud Kumus. 40 minutit muusikat ja pea poolteise tunni jagu juttu, aga kui bändis nii sümpaatsed mehed on, pole midagi ette heita. Kõmmari-Rajasaare duo võiks kasvõi stand-uppi teha, väga andekad storytellerid. Rannapile pandi mõnusalt puid alla, bändi algusaastatest polnud varem kuulnudki, Aleksander Tambergi taustalugu on paras kurioosum. Meeldivad muusikud, meeldiv muusika. Setlist.

Rasmus wrote:Kuidas nimetada seda, kui sul on lemmiklugu, mida bänd pole 37 aastat esitanud, sa sõidad Prahasse sellesama bändi kontserdile, bänd tuleb lisalugudeks lavale tagasi, Axl Rose ütleb, et "this is a song the band hasn't played for I don't know how long and I have never played, so this should be interesting" ja esitamisele tuleb just nimelt see lemmiklugu? Mina nimetan seda imeks.

Lisaks pole nad seda järgmisel mänginud (loodetavasti ei mängigi uuesti) ja mul on "Prague or bust" särk, mis muutus tänu sellele veel eriti eriliseks.

Ma ikkagi lingin.

Kui keegi oleks mulle mõne aja eest öelnud, et kuulen ühel kontserdil muuhulgas Ramonesi, Kukerpillide ja Nick Cave'i loomingut, oleksin ilmselt vastanud "norm" või midagi muud lakoonilist, sest ma üldiselt ei viitsi teisi inimesi kuulata. Täna käisin Kumus ja eelnenud hüpoteetiline väide sai pisut teistsuguses versioonis tõeseks, kuna surnud inimeste asemel sai seal kuulata Mihkel Rauda, kes esitas lugusid, mille autor ta oleks tahtnud olla, aga sellegipoolest polnud. Repertuaar minuga suuremal määral ei resoneerunud, kuid Raud on ülimalt sümpaatne (ehkki üksinda esinedes märgatavalt tõsisem kui mõnes kollektiivis) ning piisavalt andekas, et ka tundmatud ja võib-olla mõnevõrra igavad lood täitsa huvitavasse vormingusse valada. Mihklit nägin viimati umbes-täpselt aasta eest ja jään ka täna enamvähem sama kommentaari juurde:

Rasmus wrote:Muusikalisest poolest meeldis kõige rohkem uues kuues lõpulugu "Sõidulaul" (väga lahedalt proge) ja Inese poolt tuntuks lauldud "Kus kulgeb kuu", mis tõi Mihkli imelise vokaali eriti tugevalt esile.

Lisaks veel juurde Singer Vingeri "Ära jahtu" (sest Mihkel laulab seda tegelikult hoopis paremini) ja Ramonesi "I Just Want to Have Something to Do" (millest Singer Vinger muuseas ka coveri teinud on). Meeldiv õhtu.

5.06 THE PRINCES + need teised asjad TALLINNA LAULUVÄLJAKUL

The Princesi muusikaga puutusin esmakordselt kokku juba 4 kuud tagasi, sellel ajal jättis see mind aga täiesti külmaks. Enne kui privas vihakirju saatma hakkate, tuleks mul eelnevalt enda õigustuseks siiski öelda, et tollal polnud mul aimugi kuivõrd hot ansambli basskitarrist on. Kui nüüd Valdur Viiklepa käsivärtest tunduvalt ebaolulisemate aspektideni laskuda, siis tegelikult on isegi tema (ja ülejäänud mõttetute bändikaaslaste) viljeletav muusika suhteliselt hea - selline huvitav segu Genesisest, Dream Theaterist, King Crimsonist, Muddy Watersist, Led Zeppelinist ja Ludwing van Beethovenist.



Kuigi Lauluväljakule jõudsin ma täpselt õigel ajal, siis vähemalt kaht The Princesi lugu pidin väravate tagant kuulama. Täpselt nagu "Screami" seriaalis, pole siingi süüdlast just kuigi raske ära arvata - selleks oli Soprano. (Võimalik, et mõni amatöör teist mõtleb nüüd, et mida teiste foorumlaste trash-talk'imine sellele postitusele juurde annab, aga ilmselt ei teadvusta seesugused endale absoluutselt, et järgmiste aasta foorumlaste valimisteni on jäänud ainult 7 kuud). Kuigi ideeliselt oleks The Princesil aega olnud esitada terve oma repertuaar, siis mingil närusel "helimeestel on nüüd vaja pool tundi juhtmeid ümber sättida" ettekäändel nad seda siiski ei teinud. Seetõttu jäi kavast välja näiteks see imekaunis lugu (natuke kõhklesin selle linkimisega, sest selles videos ühe teatud bändiliikme hea välimus küll eriti hästi esile ei tule, aga wadeva, teil on minu sõna ja see on kõik, mis lugema peaks (peale nende tohmanite, kes arvavad, et Trump "räägib nii nagu on", mitte pole lihtsalt kohutavalt rumal))*. Kahjuks peale kolme (veidralt rõõmsameelse) tüdruku keegi The Princesile eriti kaasa ei elanud. Loodan, et nende ülejäänud kontsertidel on publiku seas pisut rohkem purjus toetavaid inimesi.

* Jee, topeltsulud!


Electric Pyramidi kohta oskan infot jagada internetiga võrdväärses koguses: tean, et see oli Queeni soojendusesineja. Nende muusikat kuidagi eemaletõukavaks ei pea, aga samas mäletan nende ettekannet umbes sama palju kui ansambli naiskitarristil pluusi all riideid oli (ÜLDSE MITTE!).


Nüüd siis ürituse kõige põnevama osa juurde: minu jalgade! Nimelt võin pärast seda kontserti julgelt öelda, et erinevalt Bruce Springsteenist ei ole ma kohe kindlasti sündinud jooksma (USAs ka mitte, nii et kahjuks pole mul temaga suurt midagi ühist) või tegelikult üldse sooritama tegevusi, mis maapinna suhtes vertikaalses asendis viibimist nõuaks. Selleks ajaks, kui Queen lõpuks koos selle geiga, keda Rassu isa vihkab, lavale tuli, pidin püsti püsimiseks mõttes Jeff Probsti tsitaate läbi käima ("Dig deep!", "Mind over matter!" jne). Olukorda ei muutnud oluliselt paremaks ka see, et pakkisin kontserdile kaasa raamatu, ristsõnad ja varupusa (veepudel võeti mul ettenägelikult õnneks väravate juures ära) ja nii üllatav kui see ka poleks, on seljakotiga tungleva fännikarja sees suhteliselt ebamugav olla. Nimelt paistavad inimesed arvavat, et need paar sentimeetrit, mis nad minu seljakoti vastu nühkides võidavad, aitavad nad lavale tunduvalt lähemale. Samas võin ainult ennast süüdistada, et Soprano peer pressure'ile allusin ja fännitsooni lähedusse trügisin - oleksin ju võinud koos teiste vanuritega rahulikult kaugemal muruplatsil istuda (kuigi tegelikult oli mu kõrval üks vanapaar, kes minuga võrreldes pooltki nii piinatud välja ei näinud). Kui nüüd välja jätta see, kui vaevatud mu jalad olid, ei saa märkimata jätta ka seda, et mu selg kohutavalt valutas. Kui veel kunagi mõnele samalaadsele üritusele minema peaksin (mida tõenäoliselt ei juhtu), siis ilma kosmodiskita ma seda igatahes teha ei kavatse. Positiivsest küljest ei kukkunud vähemalt mu prillid kordagi eest ära.

Kui Queeni ja Adam Lamberti Eestisse tulek sügisel välja kuulutati, ei suutnud ma oma ülejäänud 120 Facebooki sõbra vaimustust kuidagi jagada. Kuigi "Show Must Go On", "Don't Stop Me Now" ja "Another One Bites the Dust" olid umbes 10 aastat tagasi esindatud praktiliselt kõikidel mu isekõrvetatud plaatidel, siis üldiselt ma Queeni loominguga ennast seni eriti kurssi viia polnud viitsinud. Mis aga Adam Lambertisse puutub, siis #TeamKrisAllen. Samas tundus kontsert aga jällegi hea ettekääne, et ennast lõpuks kokku võtta ning maailma (ja Soprano) ühe enimkiidetud ansambli diskograafiaga natuke lähemalt tutvust sobitada. Iseenesest ma midagi ei kahetse, sest eesotsas Sheer Heart Attackiga avastasin selle protsessi käigus enda jaoks mitu üsna toredat albumit. Lisaks oleks ilma kontserdipileti ostmiseta mul söögiraha alles jäänud, mistõttu oleksin ehk isegi olnud sunnitud lõpuks tuusla väljakutsele vastama. Kuigi Queeni best of (millest põhiliselt koosnes ka setlist) minus enne sõud mitte mingeid emotsioone tekitada ei suutnud, jäin lootma, et kontserdil annavad need massiliselt äraleierdatud lood võimsama elamuse kui koduseinte vahel kuulates. Õnneks oli mu eelaimus õige - kuitahes tüdinenud ma ka muidu "We Are the Championist" ei oleks, siis koos suure rahvamassiga "NO TIME FOR LOSERS" karjuda samal ajal, kui taevast mingeid kollaseid lipikuid sajab, on suhteliselt meeldiv - julgen soovitada.

Kuigi Adam Lambert #PoleEndiseltKrisAllen, jättis ta mulle nüüd juba pisut parema mulje - tundub selline toredalt joviaalne. Mercury asemel meenutas ta mulle tegelikult rohkem Brandon Flowersit ja tekitas seega kerge igatsuse The Killersit uuesti live'is näha. Negatiivsemast küljest mõjus tema kerge ottleplandilikkus (see "venitan kõrgeid vokaale pikalt igal võimalusel, sest MA SAAN") mulle pisut tüütult (sry, CM-Girl). Kõige positiivsem kuju kontserdilt (pärast The Princesi basskitarristi) oli minu jaoks Brian May, kes tundub lihtsalt väga siiras ja supernumpa inimene olevat. Tahaks kohutavalt ta Louis XIV parukale pai teha.

Soprano pikaaegse Queeni fännklubi liikmena oskas kontserdi lõppedes lugude kohta üsna huvitavaid märkusi teha, nii et jään lootma selle peale, et ta neist mõne ka siia kirja paneb, sest ilmselt vääriks see kontsert tegelikult siiski natukenegi sisulisemat analüüsi. Minu peas midagi, mida selle alla liigitada saaks, aga paraku ei toimunud. Siin on lühikokkuvõte: "nonii, kuhu ma enda käed nüüd panema peaksin? õhus nagu ruumi ei ole, aga mu kõrval, ees ja taga ka mitte - jajah, vehi veel kõvemini enda peaga, loll inimene mu ees, veel ei saanud mu ninale pihta - traaa, mu jalad valutavad - oh, ma tean seda lugu - "I WANT IT ALL!" - eriti tahaks, et see idioot oma peaga vehkimise lõpetaks - see lugu on ka somewhat tuttav - ohh, ongi läbi või? jee, ainult 6 km kõndimist ja ma ei pea enam mitte kunagi liikuma!"


Veel tähelepanekuid:

• Forzat ja CM-Girli leida on raskem kui Elmot, Nemot ja Rodriguezt kokku.
  
• See on nii tore, kui artist küsib: "How are you feeling?" ja rahvas vastab: "AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA".

See postitus meenutab natuke seda korda, kui 6-aastaselt paar aastat vanema täditütre sünnipäeval käisin ja kõik teised Spice Girlsi saatel tantsisid samal ajal kui ma üksinda teises toas Mouse Trapi mängisin, sest mu pea valutas kohutavalt kõvasti (põhimõtteliselt terve mu elu kokkuvõte). Kui vanaisa hiljem küsis, kuidas pidu läks, vastasin: "peavaluselt", mille peale seda pealtkuulnud tädi natuke pahaselt ütles: "Räägi ikka headest asjadest ka, mitte ainult oma peavalust". See oli aga pisut keeruline, sest ükski asi ei tundu kuigi hea, kui nende toimumishetkel füüsiliselt mitte just kõige parem enesetunne on. Ehk objektiivselt oli kontsert vist päris tore, aga I'm too old for this shit.


TL;DR: Mu jalad on rohkem surnud kui kõik "Game of Thronesi" tegelased kokku.

Minu jättis Queen suhteliselt külmaks (see on naljakas, sest väljas oli külm). Eelkõige süüdistan publikut, kuna see oli nii suure kontserdi kohta ikka äraütlemata tuim, aga selle võib mingil määral ilmselt ka fännitsooni arvele panna - oleks vast mõistlik eeldada, et kirglikumad ja aktiivsemad fännid jäid piirdeaia teisele poolele. Kui kaasa lauldi, siis see tuli ikka kõik tagantpoolt. Esituse poole pealt olen pettunud vaid selles, et Roger Taylori mikrofon oli "Under Pressure'i" ajal tema jaoks väga ebamugavas kohas, nii et vokaalist läks vähemalt pool kaduma. Emotsionaalselt mind kahjuks eriti ei puudutatud (füüsiliselt ka mitte, aga see pole midagi uut), kuid objektiivselt hinnates pole sõu kohta küll midagi negatiivset öelda - energiat oli küllaga ja kõik töötas. Lambertiga olen väga rahul ja kui keegi veel kunagi vinguma tuleb, et Freddiet pole võimalik asendada, siis ma tõenäoliselt ütlen "norm" või midagi muud lakoonilist, sest ma üldiselt ei viitsi teiste inimestega rääkida. Olen siin teemas juba korra väljendit "ülevoolavalt gei" kasutanud, tol korral The Princesi solisti kohta, ja Lamberti kontekstis vastab see samuti kõige positiivsemas tähenduses tõele. Freddiet ma eriti atraktiivseks meheks ei pea (pole teda muidugi ammu näinud ka, millega ta üldse praegu tegeleb?), nii et tema liigutuste suhtes on mul alati pisut ambivalentsed tunded olnud, aga kui Lambert "Killer Queeni" ajal oma trooni peal väänles, oleks lostinthemisti sõber minult küll küsida võinud, kas ma ikka täiega naudin seda. Vastus oleks sedapuhku jaatav olnud, eriti kuna nimetatud lugu Queeni repertuaarist mu lemmikute hulka kuulub. Ilmselt peaksin siia veel mõne heteroseksuaalse väite juurde lisama, et mitte Kickflicki ja teiste homofoobide igavest viha ära teenida, aga kahjuks tuleb hetkel pähe vaid see, et The Darknessi trummar, tuntud ka kui Roger Taylori poeg, on täiega kuum.

Leigetest sõnadest hoolimata (pean silmas eelnenud kriitikat, mitte Queeni arusaamatut lüürikat) jäin kontserdiga tegelikult täitsa rahule, sest nende hitid tõepoolest on surematud ning neid peaaegu et originaalesituses kuulda ja sealjuures veel Eestimaa pinnal viibida on otseses mõttes täiesti ainukordne nähtus. Ja Brian May kandmas Tallinna Teletorni särki on lihtsalt nii armas vaatepilt.

Peaksin ilmselt midagi ka The Princesi kohta ütlema, aga kuna viibin hetkel oma korteris üksinda, tundub see pigem hullumeelsena. Kirjutada võin sellegipoolest: tore ansambel! Publik neile esinemist muidugi kergeks ei teinud, aga loodan, et kutid said vähemalt hea kogemuse ning tohutu rahvamassi hulgast (kelle seas tõelisi muusikahuvilisi eeldatavasti pigem kasinalt oli) mõnegi uue fänni.

Erinevalt Jazist suutsin Forzeliuse lausa kolmel korral üles leida ning teda sealjuures ka kõigil kordadel ignoreerida, nii et sotsiaalses mõttes oli eilne õhtu igatahes täielik õnnestumine.

JazZ- wrote:Electric Pyramidi kohta oskan infot jagada internetiga võrdväärses koguses: tean, et see oli Queeni soojendusesineja. Nende muusikat kuidagi eemaletõukavaks ei pea, aga samas mäletan nende ettekannet umbes sama palju kui ansambli naiskitarristil pluusi all riideid oli (ÜLDSE MITTE!).

Tra, käisin just sel ajal söömas. Pilte?

Rasmus wrote:

JazZ- wrote:Electric Pyramidi kohta oskan infot jagada internetiga võrdväärses koguses: tean, et see oli Queeni soojendusesineja. Nende muusikat kuidagi eemaletõukavaks ei pea, aga samas mäletan nende ettekannet umbes sama palju kui ansambli naiskitarristil pluusi all riideid oli (ÜLDSE MITTE!).

Tra, käisin just sel ajal söömas. Pilte?

Ära ürita nüüd Kickflickile pugeda.

JazZ- wrote:

Rasmus wrote:

JazZ- wrote:Electric Pyramidi kohta oskan infot jagada internetiga võrdväärses koguses: tean, et see oli Queeni soojendusesineja. Nende muusikat kuidagi eemaletõukavaks ei pea, aga samas mäletan nende ettekannet umbes sama palju kui ansambli naiskitarristil pluusi all riideid oli (ÜLDSE MITTE!).

Tra, käisin just sel ajal söömas. Pilte?

Ära ürita nüüd Kickflickile pugeda.

What?

Queen oli hea, Brian May oli eriti hea, aga selle guitar-perspective pildi edastamise eest vastutas vist küll Hooli..

Kickflick wrote:

JazZ- wrote:Ära ürita nüüd Kickflickile pugeda.

What?

Võiksid vähemasti üritada jätta muljet, nagu oleksid mu postitust lugenud, värdjas!

Mina lugesin, Queenil käisin ka.

Kui JazZ- jõudis Lauluväljakule täpselt õigel ajal, siis meie jõudsime veidi liiga vara ja niisiis tuli osaliselt ka teist soojendajat kuulata. Eks seegi ole omamoodi Soprano süü (mis ei oleks?). Erilist tähelepanu neile siiski ei pööranud, minu jaoks tundmatu artist (kes ei oleks?).

Kuskil tund aega, üks Phil Collins ja u kolm valehäiret hiljem nad saabusid. Olgu mis on, aga see gei, keda Rassu isa väidetavalt vihkab, sobis Queeniga lavale üsna hästi. Publikut leiguses väga ei süüdista, kuna see tähendaks otsest kriitikat enda suhtes. Siiski olin üllatunud, et võrdlemisi kerge vaevaga oli võimalik lavale üsna lähedale seisma saada ja seal ka enam-vähem tsiviliseeritult viibida.

Kokkuvõttes jäin võrdlemisi rahule — tõeliste muusikahuviliste ringi mittekuuluva isikuna olen õnnelik, et vähemalt suur osa Queeni surematutest hittidest koju kätte ära toodi.

Edasi ruttu koju magama, et järgmiseks päevaks uuele üritusele jõuda. Jalad ja selg andsid muidugi korralikult tunda. Vanus juba selline, mis teha.

Rasmus wrote:

Kickflick wrote:

JazZ- wrote:Ära ürita nüüd Kickflickile pugeda.

What?

Võiksid vähemasti üritada jätta muljet, nagu oleksid mu postitust lugenud, värdjas!

Sorri, ma ei loe enamasti läbi postitusi, kelle autoriteks on Smilersi ja Terminaatori fännid. Lugesin igatahes nüüd läbi. Queen, eesotsas Freddie Mercuryga on olnud juba lapsepõlvest saati mu vaieldamatu lemmikartist, nii et kust otsast ma homofoob olen, Värdjas!